Tänapäeva Moskvas käib jäähaamritega jaht blondidele ja sinisilmsetele inimestele. Mõned surevad, mõned äratatakse ellu. Need, kes peale hirmutavat kogemust ellu jäävad, kogevad lähiajal emotsionaalselt ärritavaid sündmusi - liibuvad paljad kehad, kümneteks minutiteks kuni tundideks paigale tardumine, ennetundmatu südamevalu, mille kutsuvad esile pea unustatud mälestused, ning päevade kaupa nutta lahistamine. Mis peamine - esmakordselt tunnevad, et nende süda on eraldi organ, nad tunnevad, et on elus ja kõik ülejäänud inimesed ümberringi justkui seisaksid järjekorras ja ootaksid, millal saabub nende aeg manala teed minna. Ilmneb, et need, kes jäähaamritega teisi rindu taovad on ka blondid ja sinisilmsed ning nende eesmärgiks on äratada üles kõigi oma 23 000 õe-venna südamed, et siis nendega käed ühendada ja saada osaks Igavesest Valgusest, millest nad legendi järgi tegelikult pärit on. Eelnevalt olen juba Sorokinist natuke lähemalt kirjutanud, mistõttu kirjanik ise enam lähemat tutvustamist ei vaja. Lugu ise koosneb neljast osast, milles esimeses kirjeldatakse erinevatest ühiskonna kihtidest pärit õdede-vendade äratamisprotseduure, ärganute tundeid ja edasisi läbielamisi. Teises osas jälgitakse ühe kõige kogenuma Südamega õe eluteed, ärkamist ja olelusvõitlust 20nda sajandi Venemaal, mil iga võimu vahetusega tuli karta oma elu pärast. Kolmas osa on pigem nagu tootekirjeldus vahendile, millega lähitulevikus õdesid-vendi leitakse ning neljandast ma parem ei räägi. "Sinise peki" kõrval tundus "Jää" väga reaalsuselembeline olevat ja ühtse areneva liinina kirjutatud. Olgugi, et postmodernistlikele teostele kombekohaselt jääb lõpp mõistatuseks, puudusid antud teoses igasugused sorokinlikud vahepalad ja seosetu taustamulin. Samahästi oleks võinu autoriks olla ju Pelevin... aga ei ole.
Postita kommentaar
0 Kommentaarid