Margaret Atwood "Surfacing"

Eriti viljaka kirjaniku minu jaoks esimene, kuid tema jaoks teine romaan jutustab lugejale feminismist, rahvuslusest ja hullumeelsusest. Hilistes kahekümnendates nimetuks jäetud naisterahvas läheb paariks päevaks Quebecis asuvale saarele oma lapsepõlvekoju kadunuks jäänud isa otsima. Temaga on kaasas ta elukaaslane Joe ning noor abielupaar Anna ja David. Peategelase monoloogidena jutustatud lugu annab lugejale võimaluse lähedalt jälgida üleminekut selgest mõtlemisest mõistuse kaotamiseni. Algul on kõik justkui normaalne: naise ema on hiljuti surnud ning isa arusaamatutel põhjustel kadunud, ilmne, et sellega see väljendub inimese käitumises ja meeleoludes. Ei lähe aga kaua aega, kui naist hakkavad painama irratsionaalsed paranoiad ning ta tunnistab isegi endale, et ei tee enam täpselt vahet, mis tõsi ja mis vale on.

How have I been able to live so long in the city, it isn't safe. I always felt safe here, even at night. That's a lie,
my own voice says out loud. I think hard about it, considering it, and it is a lie: sometimes I was terrified, I would shine the flashlight ahead of me on the path, I would hear a rustling in the forest and know it was hunting me, a bear, a wolf or some indefinite thing with no name, that was worse.

Kuigi meeleseisund, kuhu peategelane lõpuks välja jõuab, ei jäta võimalust kahelda ta hullumises, paistab ta kogu sündmuste aja jooksul silma teistest tegelastest suurema tundlikkusega. See väljendub näiteks ta reaktsioonides loomapiinamiste ja üleüldse inimeste hooletuse ja hoolimatuse suhtes, mis sel saarel looduse keskel muust maailmast eraldudes ilmsiks tuleb.

Rahvusluse liini ajab seltskonnast David. Kui ma õigesti aru olen saanud, leidis raamatu tegevus aset ajal, mil Quebeci prantsukeelne elanikkond tahtis mingisuguses vormis iseseisvust saavutada. Sellises keskkonnas tunneb kogu seltskond end aeg-ajalt ebalevalt ja kohatult: poes irvitatakse salaja nende vigase prantsuse keele üle, suhtlemine naabritega on häiritud, kuna nemad ei oska õieti inglise keelt ega nende külalised prantsuse keelt. Seega ärevad ajad. Põhiline on aga viha ameeriklaste vastu. Kui teised suhtuvad sellesse küsimusse üsna rahulikult, siis David esineb sageli järgmiste väljaütlemistega:

It wouldn't be a bad country if only we could kick out the fucking pig Americans, eh? Then we could have some peace.

Ma olen aru saanud, et Margaret Atwood on feministlik kirjanik, mida iganes see täpselt tähendama peaks. Kas kirjanduse teeb feministlikuks ainuüksi naiste vaatenurk, naiste probleemide ja suhete käsitlemine? Kui nii, siis on „Surfacing” igatahes feministlik. Esiteks muidugi peategelase soo tõttu. Oma monoloogides lahkab ta põhjalikult oma abordi ja lahutusega lõppenud abielu ning oma praegust suhet Joega. Juba abort ja mehe mahajätmine on justkui mingisugune emantsipeerumine. Joesse, kes temaga kindluse mõttes abielluda tahaks, suhtub naine kuidagi distantseerunult ja kuigi ta hindab Joed kõrgemalt kui enamikke teisi inimesi, ei tee ta Joe ees saladust, et ta teda ei armasta. Lisaks jälgib naine kõrval Davidi ja Anna suhet: David kui tõeline macho, kelle jaoks truudus on iganenud mõiste, Anna kui sõnakuulelik abikaasa, kes ei julge ka pärast seitset aastat kestnud abielu ilma meigita oma mehe silme ette ilmuda. Selge, et Anna vastuhakk pole Davidi meelest kõne alla tulevgi:

"None of that Women's Lib," David said, his eyes lidding, "or you'll be out on the street. I won't have one in the house, they're preaching random castration, they get off on that, they're roving the streets in savage bands armed with garden shears."

Kokkuvõtte peaks ilmselt lõpetama oma arvamusega, aga mul on seda seekord raske formuleerida. Hea oli vahelduseks naiskirjaniku teost lugeda. Lisaks meeldis kuidagi unelev, mõistusest irduv sisekõne, mis minu õnneks päris teadvuse vooluks ei muutunud. Ma arvan, et päris hea lähtekoht Atwoodiga tutvumiseks.