Iris Murdoch "The Unicorn"

Iris Murdoch liigitub koos Kazuo Ishiguroga minu jaoks kategooriasse 'ebastabiilsed autorid', kelle loomingust paistavad mulle naudingut pakkuvat keskmiselt pooled teosed. Kui "Jackson's Dilemma" oli üsna keskpärane, siis järgmisena loetud "Philosopher's Pupil" osutus äärmiselt kütkestavaks ja huvitavate mõtte- ning süžeekäikudega romaaniks. Kahjuks lugesin ma seda päris ammu ja olen pädeva arvustuse kirjutamiseks sellest liiga palju unustanud. See-eest lugesin peaaegu hiljuti gootilike motiividega rikastatud/vaesestatud Murdochi teost "The Unicorn", millest mäletan veel piisavalt, et paar sõna siia kirja panna. Paraku on see üks neist autori teostest, mis minus erilisi vaimustusepuhanguid ei tekitanud.

Sündmused käivitab Marian Taylor, kes otsustab vastu võtta õpetajakoha kusagil pärapõrgus asuvas Gaze Castle's. Kohale jõudes leiab ta õpetust ootavate laste asemel eest kummalise naisterahva Hannah, kes õpetaja asemel pigem sõbranna järele igatses. Hannah on salapärastel põhjustel vangistunud oma lossi ja esialgu ei taha ta ise ega keegi ta teenijas- ja saatjaskonnast Marianile olukorra tagamaid tutvustada. Lõpuks tulevad aga välja vägivaldsed juhtumid minevikust seoses Hannah' abikaasaga, kes jutustuse toimumise ajaks omadega Ameerikasse kadunud on. Kõigist tegelastest ja kogu loost õhkub gootilisust. Keegi just kirstus ei ela, aga mässav meri, kaljune rannik, ohtlik soo, salapärane ja äraolev peakangelanna ning ta saladusekoormatega kaaslased loovad olukorra, kus ainus mõeldav lõpplahendus saab olla ainult traagilist sorti.

Ma ei tea, kas Iris Murdochi gootiromaani variatsioon oli mõeldud selle žanri pilkamise või tunnustusena, aga sel ei ole vist märkimisväärset tähtsust. Kuigi teos oli selgelt allegooriline ja käsitles mitme külje pealt selliseid sügavamõttelisi teemasid nagu (valiku)vabadus, vangistatus, jõud ja karistus, jäid need mõttearendused kuidagi tagaplaanile. Vähemalt oli autori keelekasutus endiselt armastusväärne. Kokkuvõtvalt ei olnud "The Unicorn" minu jaoks ei liha ega kala. Gootiromaani huviline leiab sellest teosest paremaid žanri esindajaid ning Iris Murdochi filosoofiliste mõlgutuste jahtija peaks kätte võtma mõne teise teose (näiteks eespool mainitud "Philosopher's Pupil").

Postita kommentaar

5 Kommentaarid

  1. Mulle endale meeldib Iris Murdochilt kõige rohkem Meri, Meri ja Must Prints. Ülejäänud on tõesti natukene lahjemad.

    VastaKustuta
  2. "Meri, meri" kohta olen väga häid sõnu kuulnud, aga ise pole lugenud veel :( Täna rampsist otsisin, aga polnud parasjagu saadaval.

    VastaKustuta
  3. Seda pole ka veel lugenud. Kahjuks. Pole tegelt väga Murdochi isu praegu, igast teised asjad on lugemisel.

    VastaKustuta
  4. Kunagi... kui eesti keeles olid ilmunud vaid «Võrgu all» ja «Must prints», meeldis mulle esimene neist kõvasti rohkem...

    VastaKustuta