Rein Sikk "Minu Ugrimugri"

"Minu Ugrimugri" oleks mul peaaegu lugemata jäänud, kuna ma keeldusin seda ostmast ning raamatukogust laenutamiseks oleksin pidanud ilmselt kuid järjekorras olema. Õnneks lahenes olukord nii, et see kingiti mulle. Ega rõõmu kauaks ei olnud, kuna tegemist on sellise kiirtoidu laadse teosega, mille mälumine just väga kaua aega ei võta. Samas järelmaitse oli muidugi parem kui burksil.

Niisiis. Kui muidu jutustavad need "Minu ..." sarja raamatud ühest kindlast riigist üsna piiritletud ajaraamis, siis Siku kirjutatu on laiahaardelisem ja samas üldisem. See ei ole mingi vormilt raamat, sisult blogi, vaid ikkagi päris raamat, pealegi on kajastatavad sündmused toimunud aastate (kui mitte aastakümnete) jooksul. Sellises tagasivaatlevas-heietlevas vormis pajatab autor meie hõimlaste seiklustest, eripäradest, kavalusest, geniaalsusest ja muudest harukordselt erakordsetest positiivsetest omadustest. Minu meelest natuke punnitatult on sekka sattunud ka lõigud Gröönimaast ja Ameerika pärismaalastest, aga noh, las nad siis olla. Kuna eri rahvaid käsitletakse segamini, mitte nii, et üks peatükk - üks rahvas, siis jääb justkui mulje, et ikka väga palju erinevaid soomeugrilasi on kajastamist leidnud. Pärast raamatu lõpetamist mõtisklema jäädes tundus aga, et põhiliselt kirjutati ainult saamidest, eestlastest ja maridest. Tegelikult asjalood vist nii halvad polnud, aga tundmus jäi selline. Teine probleem oli mul sellega, et vähemalt teose alguse poole oli väga palju vahtu ja õhkamist. Mõttes panin laused üksteise alla ja nii tundusid proosaread muutuvat vabavärsiliseks luuletuseks. Üks näide tundrast, saamide juurest (lk 28):

Kurat, kus on eessõitja tuli?

Kurat, kus?

See pole hirmu paanikauss,

mis hinge poeb.

Suisa suur boamadu,

suurt hirmu külvav.

Kus, kurat?

Hoppadi-kappadi-oua-vouva.

Kas ma olen üldse õigel rajal?

Ma ei tea.

Teed leida ei oska.

Ainuke, mida oskan ja tean,

on edasi sõita.

Lootuses, et olen õigel teel.

Tänu sellisele teksti puhvitamisele muutus kirjutatu muidugi tuntavalt emotsionaalsemaks, kuid paraku kannatas selle all sisukus, mille tulemusel oli kohati tunne, nagu peaks näpuga saia seest rosinaid taga otsima. (Kohe jõuan positiivsete külgedeni ka, kahjuks natuke pean veel irisema.) Veel häiris mind, et kokkuvõttes jäi soomeugrilastest mulje kui kavalatest, kuid natuke totakatest mütoloogilistest olenditest, kes iga päev rahvariideid kannavad, joiuvad ja muidu veidi ajast ja arust on. Vähemalt minu kogemused soomeugrilastega on näidanud, et nad on sama tavalised inimesed kui lääne-eurooplased, söövad noa ja kahvliga, kasutavad internetti ja ei ela ainult metsas. Tobe on neid käsitleda kui teistest paremaid salapäraseid võsaelanikke, sellised vaated jäägu parem 20. sajandi alguse antropoloogidele.

Ja nüüd lõpuks meeldivaist asjust. Kirja pandud uskumatud seiklused soome-ugri ilmas on tõesti üsna uskumatud ja vähemalt sama südamlikud ja liigutavad. Kõige toredam oli minu meelest lugu mari memmedest, kelle võõrustajad Eestis nad mere äärde viisid. Noh, mis see meri siis ära ei ole. Aga tädid polnud kunagi enne merd näinud - maitsesid soolast vett, kilkasid ja kiskusid siis vargsi oma undrukud pea ebasündsate kõrgusteni, et jalad ikka mereseks teha. Pärast kallasid kaasas olnud joogipudelid tühjaks ja pakkisid mitu liitrit merevett kaasa, et hiljem Marimaal kodustele soolast vett näidata. Väga nunnu. Millegipärast jäi meelde ka fakt, et liivi-eesti bändi Tulli Lumi lauljanna Julgi Stalte on lapsena KGB ohvitserile puulusikaga vastu pead virutanud. Ma ei saa muidu, kui pean lõbusate lugude iseloomustamiseks ümber kirjutama ka ühe rahvanaljandliku loo hiidlasest (lk 85-86):

"Kõige selle taustal ongi tore meelde tuletada juhtumist, mil hiidlane sõidab autoga mööda teed. Näeb - surnud kajakas vedeleb tee peal. Peab auto kinni.

Vaatab kajakat nii ja naa, teeb ringi ümber. Üsna päris surnud kajakas, on hiidlane veendunud.

Võtab siis kajaka ja paneb autopagasnikusse. No igaks juhuks, et äkki läheb vaja. Hiidlane sõidab edasi. Ja unustab kajaka sootumaks.

Möödub aasta ja hiidlane on jälle oma autoga sama teed mööda sõitmas. Kohal, kus ta kajaka leidis, tuleb mehele korraga midagi meelde. Ta peab auto kinni ja tuleb masinast välja. Võtab pagasnikust surnud kajaka ja... paneb selle tee peale tagasi.

"Ei läinud vaja," kostab hiidlane ja sõidab edasi."

Mul õnnestus vist taas natuke liiga negatiivselt kirjutada, kuigi mul ei olnud see üldse nii plaanis. Pealegi olen ma väga soome-ugri meelne ja mul on hea meel, et Rein Sikk on kirjutanud ühe toreda raamatu, mis on kindlasti meeldiv ja natukene valgustavgi lugemine nendegi jaoks, kel ugrimugrindusega muidu mingit isiklikku seost pole. Ainult üks kriitikanool veel: raamatu alguses on keelepuu joonis (väga kasulik), aga volga keelte harust tuleb ainult kaks oksa - mordva ja mari keele oks. Aga mordva on ju ikkagi pigem ersade ja mokšade koondnimetus, mida neile on peale sundinud ka näiteks Vene Föderatsiooni rahvaloenduse ankeedid. Tegelikult tajuvad nad endid ikkagi kahe eri keelt kõneleva eri rahvana. Vähemalt nii olen ma aru saanud.

See on nüüd veidi kohatu, aga mulle meenus maridega seoses üks eriti lahe asi, mida ma nende usundi kohta kunagi Lidija Toidybeki raamatust "Mari usund" lugesin ja ma lihtsalt pean seda teiega ka jagama:

“Ovda on kuri pikkade lahtiste juuste, pikkade risti üle õlgade heidetud rindade ja ümberpööratud jalalabadega naine. Öösiti viib ta hobuseid latritest välja – eelistades valgeid – ja ratsutab nendega… Teine tema lemmiktegevus on kõditada inimesi, nii et need hüsteeriliselt naerma hakkavad ja selle kätte surevad. (Jarygin 1976)”