Paul Ariste "Sõnalaenulõbu"

Oma südames tahaksin ma tegelikult praegu Heinrich Böllist kirjutada, kuna pärast paariaastast hoovõttu olen lõpuks kaks ta teost läbi lugenud ja kolmas on pooleli ning ma olen täiesti vasikavaimustuses! Paraku pole selleks hetkel õiget meeleolu, kuid ehk õnnestub Böll ette võtta pärast ta suurteose „Grupipilt daamiga“ lõpetamist. Õnneks on hetkel põhjust taasvaimustuda Paul Aristest, kuna ligi kuu aega tagasi ilmus „Eesti mõtteloo“ sarjas artiklikogumik „Sõnalaenulõbu“, mis koondab akadeemik Ariste töid sõnade päritolu selgitamise vallast. Teose 559-lt leheküljelt leiab üle 60 artikli (olgugi, et Ariste jaoks oli etümologiseerimine vaid „muu töö kõrvaliseks lõdvestushüppeks“ (lk 9)), mis käsitlevad nii laen- kui murdesõnu, sekka veel koha- ja pärisnimesid. Kuna tutvustatavad sõnad on eesti keelde tulnud nii alam- kui ülemsaksa, heebrea, rootsi, eestirootsi, vene, läti ja mustlaste keelest, lisaks teistest soome-ugri keeltest ja Eesti (või eesti?) murretest, siis võite ette kujutada, kui eepiline ja mitmekülgselt kihiline kultuurikompott sellest kokku tuleb.

Olgugi et iga artikkel on täis pikitud foneetilistest faktidest, ei tohiks see tavalugeja indu küll raugendada, sest kuidas saaks keegi ükskõikseks jääda, kui selgitatakse, kust tulevad sõnad kooserdama, murjan, sohk, sunnik või pärdik. Tegelikult oli see ilmselt liialdus, aga ikkagi. Kindlasti on huvitav ka teada saada, millistest üllatavatest keeltest on eesti keelde tulnud igapäevaselt kasutatavaid sõnu. Ja laast, aga mitte liist: hakkasin Eesti murretesse kuidagi hoopis teistmoodi suhtuma. Ülikoolis mulle Eesti murrete kursus küll üldse ei meeldinud, oli teine igav ja peale ühe korra ma seda loengut ei külastanud. „Sõnalaenulõbu“ lugedes suutsin end mitte heidutada lasta tüütust foneetilisest trankriptsioonist ja nägin hoopis, millised rikkused murretes peidus on (mis siis, et suurem osa käsitletud murdesõnadest on väga kitsa levikualaga ja/või tänaseks kasutusest kadunud).

Tagasi maa peale tulles peaksin aga mainima paari seika, mis mulle kõnealuse kogumiku juures ei meeldinud. Esiteks olid minu jaoks tüütud mõned peatükid, milles käsitleti selliseid põllumajandus- või merendustermineid, mis tähistavad mõisteid ja tegevusi, mis mulle täiesti tundmatud ja võõrad on (vt nt peatükk „Lõunaeesti villavakmine“). Ma olen selle jaoks liiga urbaniseerunud ja ebaetnograafiliste huvidega. Seda probleemi saanuks lahendada valikulise lugemisega, aga ma lugesin kohusetundlikult ikka kõik algusest lõpuni läbi. Teine probleem oli mõnes mõttes ootuspärane. Nimelt pole tsitaatide puhul mingeid joonealuseid tõlkeid ja mul oli vahepeal tõsiseid raskusi kõigest sellest saksa, rootsi ja vene keelest aru saamisega. Mulle tundub, et selline (minu jaoks) puudus läbib kogu „Eesti mõtteloo“ sarja, kuna mu mäletamist mööda lugesin ma kunagi Uku Masingu „Pessimismi põhjendust“ ja selles oli kohe eriti palju tõlkimata tsitaate. Huvitav, miks nii? Kas sari on mõeldud vaid polüglottidele? Kas ma olen liiga rumal tohtimaks neid teoseid lugeda? :(

Järgnevalt soovin teiega jagada tervet virna väljanoppeid, mis mind lõbustasid ja mu halle ajurakukesi erutasid. Nii et kui te raamatut kätte võtta ei viitsi, saate ehk vähemalt siitki üht-teist huvitavat teada.

Vähemalt minu kõrvu on tihti jäänud, et veredoonorluse asemel öeldakse naljatlevalt aadrit laskma. Samas pole ma kunagi õieti mõelnud, mida aader tähendab. Peatükist „Saksa laensõnad Heinrich Stahli eesti keeles“ sain ma aga teada, et aader tähendab soont ja see tuleb alamsaksa sõnast ader(e) ’Sehne, Flechse, Muskel des thierischen Leibes; Blutröhre, Ader’. Samast peatükist pärineb ka järgmine teadmine: „Sõna hunt on eesti keelde tulnud aga tabu, sõnakeelu tõttu. Taheti vältida soe otsest nimetust ning võeti seega tarvitusele laensõna.“ Minu intuitsioon ütleb, et ka hunt on millalgi tabuks saanud, aga ma ei oska arvata, kas siis on uuesti susi ohutuks muutunud või mitte. Lisaks puuduvad mul selle kohta faktilised tõendid.

Peatükist „Kuidas eestlast on nimetatud“ saame teada järgmist:

„Arusaamatut keelt kõnelevat inimest tummaks kutsumine pole ebatavaline. Eks ole ka vene немец ja selle vasted teistes slaavi keeltes tekkinud sellest, et germaanlased olid slaavlastele arusaamatu keele tõttu „tummad“ (vrd. vene немой ’tumm’).“

Leheküljel 222 selgub järgmist:

„Omnibuss liiklusvahendina tuli esmakordselt tarvitusele Pariisis 1823. aastal rahva üldveokina. Selle sõiduki nimetus on lähtunud ladina sõna omnes ’kõik’ mitmuse daativist omnibus ’kõikidele’.“

Peatükk „Misjonär H. I. Tiismann eesti kirjakeele uuendajana“ tutvustab lugejale üht üsna ekstsentrilist persooni 19. sajandist. Nimelt sündis 1829. aastal (vkj.) Rapla kihelkonnas Hans Tiismann, kes hiljem oma nimele I lisas ja edaspidi nimele Hans Igavene Tiismanniks reageeris. Hansukesest sai oma elu jooksul ususeikleja, kes tegi misjonäritööd nii Aafrikas, Palestiinas kui Lõuna-Ameerikas. Eesti keeles ta eriti palju ei kirjutanud, kuid see, mis ta kirjutas, paistis silma omapäratsemistungist ajendatud keeleuuenduslikkusega. 1886. ehk Igavese Hansu surma-aastal ilmus talt eestikeelne kirjatükk, milles esinevad uudsed keeleasjad on Ariste tähelepanu köitnud. Hansul oli nii mõnigi hea mõte, mis ei jäänud kuidagi alla näiteks Aaviku ideedele, aga palju oli ka ülihumoorikat lollust, mida tahaksin teiegagi jagada. Võtkem näiteks järgmised sõnad: taptakistelemise viirased ’interpunktsioon’, kutrusmemm ’pärlmutter’ (kudrus ’klaaspärl’ + memm, mis on tõlkelaen saksa Perlmutter’ist), esivints ’pealik’, tepslooduming ’väljaheide’, koonpäilitama ’lohutama’ (esiosis koon- on lõunaeestiline), kranidendus ’usund’, lüttüitt ’rõhk’ jne.

Ristsõnades on tihti vaja kirjutada kolmetäheline sõna, mis tähendab paabulindu. Vastus on vau. Mina pole seda sõna ise kunagi kasutanud ega tõenäoliselt ka mitte kuulnud. Tänu Aristele (lk 278) sain nüüd teada, et vähemalt 1940. aasta seisuga oli murdeis levinud sõna vau ja paabulind oli pigem ühiskeelne või lausa kirjanduslik sõna. Vau tuleb muide ülemsaksa keelest sõnast Pfau.

Peatükk „Päka suguvõsa“ võtab vaatluse alla kõikvõimalikud tähendused, mis on sõnal päkk Eesti murretes ja ühiskeeles kas omaette sõnana, liitsõna osana vms. Tsiteerin:

„Meelsasti, kuigi küsimärgiga, toodagu päka käesolevasse tähendusrühma ka Nissi sõna päkas gen. päkase ’maias inimene’: missa päkasega änam teed, pani koore nahka. [---] Wiedemanni sõnaraamatus on päkk Lõuna-Viljandimaa sõnana pelgalt seen ’Pilz’. .... Karksis öeldakse .... suka like ku igäves päkä ’sukad on märjad nagu igavesed seened’.“

„Sõna sealt, teine tealt“:

„Hurda rahvaluulekogus (H II 25, 194 (265)) on Helme vanasõna, millel on järgmised värsid: Kes kodun, om plendsi, / kes kõrdsin, om piiga. Plendsi-sõna kohta pole antud seletust, kuid on ilmne, et see on antonüüm sõnale piiga. Helme on Läti keelepiiri lähedal ning Läti keelest on see sõna tulnud eesti murdesse. Mǖlenbachs-Endzelīns „Latviešu valodas vārdnīca“ I, lk. 314 on Straupe murrakust toodud blenzis ’Faulpelz’ ja vanast kirjakeelest blenzis, blenze ’der nicht gut sieht, ein Kurzsichtiger, Gluhper’, seega siis ’laiskvorst, lühinägelik, kõõritaja’. [---] Vanasõnas on tahetud öelda, et kes kodus konutab, pole õige tüdruk."

Peale tähenduste ’kuri, tige’ on lõunaeesti murrakutes (eriti kagus) ja Kihnus sel sõnal [õel] ka tähendused ’vilets, nigel, jõuetu, armetu, paha, halb, katkine’: Kihnu mia võigi muna seüä, otsõ südä lähäb õelas ’ma ei võigi muna süüa, otse süda läheb pahaks’.“

Tsitaat leheküljelt 398, kus on juttu „Pipi Pikksukast“ tuntud sõnast spunk:

„1971. aasta suvel kirjutas nende ridade autor Astrid Lindgrenile ning küsis, kust ta on saanud selle tundmatu rootsi sõna, kas see on mõni murdesõna või on see mõne olemasoleva sõna moone. Vastuses (21.10.1971) kirjutas naiskirjanik: „Jag ville ha ett ord som inte fanns i svenska och alltså kunde få betyda vad som helst,“ s.o. ’ma tahtsin saada sõna, mida rootsi keeles ei leidunud ja mis võis seega tähendada täiesti ükskõik mida’. Kirjas on öeldud sedagi, et varem oli ka Taani Keelehooldus aru pärinud, kust spunk põlvneb. Spunk on seega tehissõna. Ta on üldkeeleteaduse seisukohalt huvitavaks näiteks sellest, kuidas tähendusetagi tehissõna võib eritingimustel rahvusvaheliselt levida. Astrid Lindgren on oma kirjas maininud, et see sõna on säilitatud erikeelsetes tõlgetes, muide ka inglise keeles, kus argoopärases keeles spunk võib olla ka sperma. Rootsi sõna luues Astrid Lindgren ei teadnud inglise sõna olemasolu."

Leheküljel 414 on kirjas:

„Lõpuks mainitagu veel seda, et eesti mooramees, murdeti moorimees ja Mooramaa neegrite ja nende kodumaa tähenduses on pärit ülemsaksa keelest, kus vanemas kirjakeeles Mohr oli ja on ’loodeaafriklane’ või neeger.“

„Vanematest eestikeelsetest tootenimedest“ oli üks mu lemmikpeatükke. Lugema asudes oli tuju kurb, aga peale üht lehekülge kõõksusin juba homeeriliselt naerda. Peale sissejuhatust ktematonüümikasse/pragmonüümikasse ehk eseme- ja tootenimede uurimisse, saame teada, milliseid kelmikaid eestikeelseid nimesid pandi eri toodetele 19. sajandi lõpust nõukogude ajani. Enne eesti keele ametlikuks keeleks saamist olid kasutusel peamiselt võõrkeelsed tootenimed – 19. sajandi tootjal polnud lihtsalt veel põhjust eestikeelse ostjaskonnaga eriti arvestada. Sellest ajast on mu lemmiktoode koorelahutaja nimega Alfa-Liliput. 1920-30-ndatel olid eestikeelsed nimed juba levinud ja need olid suisa amüsantsed.

Näiteks mu lemmikud kölniveed ja lõhnaõlid olid Jõuluvana, Konnapoeg koores, Auto, Pardipoeg, Kass, Seen, Kanapoeg, Kuldkalake, Orav, Koer, Pühade jänes, Skandaal (kõlab nagu mingi tänapäevane Calvin Kleini parfüüm), Piraat ning Hommikul, õhtul. Tekkis küsimus, miks peaks keegi tahtma lõhnastada end millegagi, mille nimi on Koer? Koerad küll hästi ei lõhna :(

Palju kihistamist pakkus mulle ka magusatööstus. Näiteks R. Klaussoni karamelli- ja šokolaadivabriku 1938. aasta hinnakirjas olid karamellid Pätt. Minu vaieldamatu lemmik on aga „A/S Ginovker & Co“ biskviidi- ja šokolaadivabriku 1934. aasta hinnakirjas olnud šokolaad Odavad preilid. Huvitavad šokolaadinimed olid ka Redis ja 2 südant ¾ taktis. (Pätt, Odavad preilid ja 2 südant ¾ taktis olid inspireeritud vist samanimelistest populaarsetest näidenditest, filmidest vms, ei viitsinud täpselt järele uurida) Saadaval olid ka liköörikompvekid nimega Topkad. 1941. aastal olid aga olud juba teised ja kodanlikud nimed asendati progressiivsematega. Näiteks endisest kompvekitootest Karamell sai Külvaja ja kompvekist Kvaliteet sai hoopis Kiirus.

Vähemalt legendi järgi otsustas Ariste mustlaskeele ära õppida just siis, kui sai teada, et sõna manguma tuleb eesti keelde mustlaskeelest. Äkki mõjub „Sõnalaenulõbu“ kellelegi sama inspireerivalt.