Mark Haddon "The Curious Incident of the Dog in the Night-Time"

Nii muuseas raamatupoes Mark Haddoni teost "The Curious ..." sirvides võib raamatust ikka päris vale mulje jääda. Pealkiri justkui lapse käekesega kirjutatud, esikaanel nunnu kutsa (vahet pole, et tal hark kõhus on), sees pildid ja joonised, tagakaanel fraasid nagu "a murder mystery novel" ja "Asperger's Syndrome". Kui ma olekski enne teost näinud ja alles siis selle kohta lugenud, mitte vastupidi, jäänuks see mul ilmselt lugemata. Aga läks õnneks.

Lugu pajatab meile 15-aastasest Christopher Boone'ist, kes avastab, et naabrinaise koer on julmalt hargiga mõrvatud. Christopher hakkab tegelema mõrtsuka väljaselgitamisega ja samal ajal kirjutab sellest raamatut. Konks on selles, et ta on küll väga osav matemaatikas, füüsikas ja üleüldse analüütilises mõtlemises, aga üsna kehvade sotsiaalsete ja keeleliste oskustega. Metafooride mõistmiseks peab ta neid pähe õppima, inimeste miimikas avalduvad tunded ajavad teda segadusse, naljad jäävad talle arusaamatuks. Päris huvitav on ka täielik empaatiapuudus. Nagu ka raamatukaas vihjas, viitab see kõik Aspergeri sündroomile. Autor on küll ise öelnud, et ta ei tea sellest suurt midagi. Minu arvates vahet pole, kas tegemist on nüüd mingi sündroomiga või mitte, igatahes õnnestus Haddonil Christopherist väga realistlik mulje jätta. Nagu öeldud, ajendas Christopheri raamatut kirjutama naabri koera vägivaldne surm. See müsteerium saab tegelikult võrdlemisi kiiresti lahendatud, see-eest kujunevad raamatu alguse kõrvalliinid raamatu lõpu poole põhiliinideks. Kirjutaks täpsemalt, aga siis rikuks ma mitu süžeepööret ära. Nii et peate ise lugema. Võin vaid veel seda lisada, et igasuguste ülesannete ja skeemide näol on teksti ohtralt reaalteaduslikke teadmisi pikitud. Ega kõik meelde ei jäänud, aga ma sain lõpuks ometi aru ühest tõenäosuse ülesandest (lk 78-82), mille vastust ma küll enne teadsin, aga mida ma nüüd ilmselt ka seletada oskaksin.

Huvitav, et olen näinud teost esitletavat lasteraamatu pähe. Autor mainis isegi, et see oli esimene raamat, mille ta just nimelt täiskasvanutele kirjutas, mistõttu üllatas teda kirjastaja ettepanek seda ka lastele turustada. Lugedes mõtlesin korduvalt, et kui ma oleks seda lapsena lugenud, oleks ma ilmselt korduvalt töinata lahistanud. Peategelase täielik empaatiavõimetus tekitas minus kohati suisa südantlõhestavat empaatiat. Vastukaaluks Christopheri eluvõõra siseilma kirjeldustele olid aga kõik dialoogid kuidagi eriti elutruud ja ilmekad. Mõtlesin lugedes, et näeks nagu filmi. Nüüd uurisin ja selgus, et parasjagu tehaksegi selle teose põhjal filmi.

Bibliofiil kirjutab ka sellest kentsakast loost.