Merike Alber "Eesti tarbekunsti ja disaini klassika 1900-1940"

Endalegi arusaamatuil põhjusil on lugemistest raporteerimine kuidagi soiku jäänud ja mida aeg edasi, seda rohkem oleks kirjutada, aga samas aina keerulisem sellega algust teha. Ilmselt seetõttu üritan nüüd tagasihoidlikumalt taasalgust teha ja muljetan seekord pigem pildi- kui sõnaraamatust (järgmisena on kavas ettekanne ühest lasteraamatust ja ehk jõuan siis kunagi ka suurte inimeste ilukirjanduseni).

"Eesti tarbekunsti ja disaini klassika 1900-1940" raamat ilmus alles 2008. aastal, kuid juba kahe aastaga on selle hind langenud suisa häbiväärselt madalale - nimelt soetasin selle 35 krooni eest. Tõesti imelik, sest raamat on ilus, suur, läikivate värvipiltidega ja muidu esindusliku väljanägemise ja sisuga. Samas, oleks teos kallim olnud, poleks ma seda ilmselt ostnud, kuna isiklik seos eesti tarbekunstiga mul puudub. Küll aga olen ma viimasel ajal tabanud end moodsat välismaist disaini seiramast, mistõttu tekkis mõte, et ehk ei teeks paha ka kodumaise toodanguga end kurssi viia. Sellisest eesmärgist kantuna osutus kõnealune teos päris paslikuks. Ilusad pildid on varustatud piisavalt sisukate tekstikestega, mis annavad ülevaate tolleaegsete tarbekunstnike püüdlustest jääda eestlasteks, kuid saades samas eurooplasteks, moderniseerides rahvuslikke motiive ja võttes snitti Pariisis ja Berliinis toimuvast. Nii näemegi raamatus kõrvuti näiteid kubistlik-konstruktivistlikust portselanmaalist (Linda Tartland-Rivis) ja "eesti stiilis" rahvuslikust mööblikunstist (nt Peet Areni kujundatud intarsiatehnikas pillimeeste piltidega raadio- ja grammofonikapp). Esemete valik on vähemalt sama mitmekesine kui stiilide valikki - esindatud on nahkköites raamatud, kapid-toolid, ehted, nukud, serviisid jpm.

Ega mul eriti nimesid meelde ei jäänud peale nende väheste, keda ma juba enne teadsin, aga vähemalt tekkis mingi hägune üldpilt ajastust ja valdkonnast, millest mul enne suurt aimu ei olnud. Küll aga õnnestus ajju salvestada mõned huvitavad faktid, mis kunstiga tingimata seotud polegi. Näiteks avas 1937. aastal noor ärimees Nikolai Kultas omanimelise kohviku (praegune Kultus, kunagine Moskva), mille peremehena sai ta kreedoks "kõik peab olema kõige parem". Nii siis palkaski ta peakondiitri Šveitsist, ärijuht löödi üle Feischneri kohvikult, menüüs oli 72 (!!!) eri torti ja 12 sorti kohvi, ettekandjad kõnelesid kokku 12 eri võõrkeelt ning kohvikus sai lisaks niisama olesklemisele telegrammi saata või lasta oma ülikonda pressida. Alkoholi kohvikus ei pakutud, sest Eesti Vabariigis ei kuulunud tol ajal alkohol kohvikukultuuri juurde. Sellises lukskohvikus käisid koos noored edukad ärimehed, insenerid ja arstid - kontingent, keda ma isiklikult kohvikukultuuriga päris intuitiivselt seostada ei taipaks. Veel sain teada, et Pärnus asuva Rannakohviku omapärast ja tol ajal uudset rõdu nimetatakse seenrõduks (autoriks insener H. Laur). Siis oli juttu Mari Adamsonist, kes põlise kangru tütrena asus õppima Riigi Kunsttööstuskooli naiskäsitöö erialale. Minu meelest naljakas on seik, et talle kui ühele parimaist õpilastest anti ülesandeks tikkida Kaitseliidu malevalippe, kusjuures ühe sellise valmimiseks kulus tervelt kaks aastat. Päris üksluine töö ühe kunstnikuhinge jaoks, ma arvan.

Kurb, et paljude edukate ja andekate tarbekunstnike elud ja ärid lõppesid töölaagritesse saatmisega ning et palju teoseid on aja jooksul hävinud. Aga isegi nende kümnendite jooksul jõuti teha palju kvaliteetset ja originaalset, mida ei hinnatud ainult Eestis, vaid ka välismaal (näiteks Lorupi klaasivabriku toodang oligi välismaal konkurentsivõimelisem kui Eestis). Ühesõnaga huvitav ja õpetlik raamat. Ostsin juba ka teose "Eesti tarbekunsti ja disaini klassika 1950. aastatel", mis samuti vaid tühised 35 krooni maksis. Soovitan palavalt.