Haruki Murakami "What I Talk About When I Talk About Running"

Kirjanike eluviiside peale mõeldes ei ole pühendunud tervisesport just esimeste meeldetulevate asjade seas, samas kui enesehävitajaid ja elupõletajaid võib jäädagi üles lugema (see oli vist nüüd liialdus, aga ikkagi). Tõtt öelda ei teadnud ma enne selle memuaarilise raamatuga kohtumist midagi ka Murakami jooksuhuvist. Kuid - ärge kohkuge! Murakami ei kuulu kindlasti nende hulka, kes kooliskäimise asemel trennis staadioniringe jooksid! (Vaevalt seda keegi karta oskakski.) Tegelikult alustas ta regulaarset jooksmist alles 1982. aastal, mil ta juba 33 aastat vana oli. Aastani 1978 oli ta igapäevaselt ametis džässibaari pidamisega, aga kuna umbes kell pool üks 1. aprillil 1978 tabas teda mõte romaani kirjutamisest, tuli elus kannapööre teha ja kehaline askeldamine kirjutuslaua taga istumisega asendada. Tekkis aga küsimus, kuidas säilitada vormis füüsist ja elada pikka elu romaanikirjanikuna. Jätkata 60 suitsu kimumist päevas ei tundunud eriti abiks olevat. Nii otsustaski ta oma igapäevaellu lülitada jooksmise ning sooviga üha rohkem joosta kaasnes loomulikult ka suitsetamise mahajätmine.

Miks siis jooksmine? Seda saab teha üksi ja ükskõik kus, kuid peamiselt seetõttu, et see lihtsalt sobis Murakamile. Tuleb tunnustada ta pealehakkamist ja järjepidevust, sest alates aastast 1982 on ta jooksnud peaaegu iga päev ja läbinud aastas vähemalt ühe maratoni (ja üks kord isegi 100-kilomeetrise ultramaratoni!). Aja jooksul on küll veidi tüdimus peale tulnud ning sellest tulenevalt on Murakami oma repertuaari lisanud triatloni. Jällegi väga muljetavaldav, eriti arvestades seda, et ta praegu juba 61-aastane on.

Raamat on kirja pandud päevikulaadselt, kattudes ajaliselt New Yorgi maratoniks ettevalmistumisega 2005. aastal. Samas ei ole kronoloogilises järjekorras sündmused ja heietused, mida ta lugejaga jagab. Vähemalt minu jaoks see hüplikkus häirivalt ei mõjunud, pigem vastupidi, sest see pakkus ehk parema võimaluse niivõrd erinevate teemade käsitlemiseks. Murakami kirjutab tunnetest, mis valdavad teda treenides või maratoni ajal, kuid suur osa raamatust on pühendatud elule kirjanikuna ja laiahaardelisemale mõtisklusele aja üle. Mingis vanuses tuleb lihtsalt leppida oma füüsilise vormi järkjärgulise ja paratamatu kehvenemisega, aga see ei ole pannud teda sportimisele käega lööma. See on samuti üks meeldiv osa autori jooksufilosoofiast, sest ta teeb seda kõike küll pingutades, aga mitte veri ninast väljas punnitades ning ainult enda pärast, mitte teistest möödajooksmise eesmärgil. Mõjub väga inspireerivalt ka harrastusjooksjale nagu mina, sest kellegi olümpiaambitsioonidest lugemine poleks ilmselt minus märkimisväärset empaatiat tekitanud. Ei saa jätta mainimata, et kolme päeva jooksul (hehe, jooksul), mil ma seda raamatut lugesin, käisin kaks korda isegi jooksmas ja oma osa selles oli kindlasti Murakami sisendusjõul, kui ta kirjutas, millised meeldivad emotsioonid teda joostes valdavad. (Tõsi küll, neid kordi oli rohkem, kui mõtlesin jooksma minna, aga väitisin endale, et ei saa, sest hakkan Murakami jooksuraamatust blogima... ja siis lõpuks ei teinud kumbagi.) Niisiis üks päris kena raamat ja kahtlemata mitte ainult maratoonaritele või Murakami fännidele. Lugege, jookske ja kui samm kipub töntsiks jääma ja küljes pistma, võib (aga ei pea) endale sisendada, et "Pain is inevitable. Suffering is optional" (lk vii)!

Danzumees kirjutab ka - siin.