Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Küll see Rein Sikk on ikka tegus mees! Mõtlesin, et ta on aktiviseerunud viimase 10-15 aasta jooksul, aga tuleb välja, et rahmeldas teine juba 90ndate alguseski. Nimelt oli Sikk 1991. aastal ellu kutsutud Nurmekunna nimelise Germanistika Sihtasutuse juhataja. Sihtasutus loodi, kui värskelt Wiedemanni keeleauhinna saanud polüglott Pent Nurmekund auhinnast sedavõrd meeleliigutus, et otsustas oma õelt päranduseks saadud miljon rublat annetada, et Virumaale omanimeline stipendiume jagav sihtasutus luua (Wiedemanni auhinda anti tollal välja Lääne-Virumaa Energia kolhoosi juhtimisel). Germanistikatudengitele ja muudele asjapulkadele jõudis sihtasutus raha jagada 12 aastat. Siis sai raha otsa (osa oli muide kaduma läinud Maapanga jamadega 1990ndatel) ja viimaste kroonide eest anti välja see hommage -teos. Väikeses tiraažis raamatut ei saanud ega saa muide kusagilt osta, sest kõik eksemplarid kingiti Nurmekunnaga seotud inimestele või raamatukogudele. Võib-olla mustal turul liigub mõni, ma

Vahel tuleb elus ette, et oled küll teadlik mõne inimese olemasolust, aga teie teed ei näi kunagi ristuvat. Ja ega pole justkui põhjustki. Aga siis ühel heal või halval päeval mingil kummalisel ja ootamatul põhjusel ikka saate üksteist tundma. Mul on natuke selline tunne Sauteri loominguga. Ma ei ole ühtegi ta suurte inimeste raamatut lugenud ja pole välistatud, et ma ei tee seda kunagi. Olen temaga kirjanduslikult kohtunud Bukowski "Naisi" lugedes, sest tema oli selle tõlkinud. See raamat mind ei kõnetanud, nagu olen siin ehk natuke ülepaisutatult kunagi mõista andnud. Aga nüüd siis kohtumine lasteraamatus. Ei osanud kohe kartagi, aga näedsa. Raamatus on vasakul lehelt jutt, paremal lehelt Alvar Jaaksoni tehtud eriti lahedad koomiksilaadsed joonistused. Nii et kes lugeda ei oska või ei taha, saab lugudest sotti ka pelgalt pilte vaadates. Ma tähti juba tunnen, mistõttu lugesin, mõtlesin mõtteid ja siis kahjuks lugesin  Sirbist  Peeter Helme ja Jürgen Rooste keskustelu

2004. aastal hakkas Jeff Kinney netis avaldama koomiksit "Diary of a Wimpy Kid", 2007. aastal õnnestus tal see raamatuna avaldada, 2010. aastal valmis sama pealkirjaga film ning 2011. aastal ilmus teos eestikeelsena. Tegelikult on tegu sarjaga - mullu ilmus seitsmes osa ja eesti keeles on neid vist neli ilmunud. Raamat näeb välja täpselt nagu koomiks, millele eespool viitasin. Ühest küljest muidugi lahedad pildid, tore ja äge ja mis kõik, aga kui koomiksit lugedes on Comic Sans -ilik kiri aktseptaabel, siis suuremas doosis ehk raamatuna pidin ma tüpograafilise trauma saama. Kuna font ei sisaldanud ilmselt alguses eesti keele täpitähti, on need pärast lisatud. Midagi näib aga olevat valesti läinud, sest täppide või tildega minusklid on umbes sama suured kui ülejäänud tekstis leiduvad majusklid. SeetÕttu oli lugedes tunne, nagu peaks neid sÕna keskel asuvaid tÄhti kuidagi hÄÄlduses esile tÕstma. Kui nüüd halast üle saada ja sisuliste küsimusteni jõuda, siis pean tu

Tasapisi võib lugejal tekkida arvamus, et siinkirjutaja näol on tegemist a) lapse; b) lapsevanema või c) lapsemeelsega. Tegelikult ei ole ma ükski neist, kuid töötades keskkonnas, kus kogu aeg jäävad ette, silma ja jalgu lasteraamatud, satun neid ka läbi lugema. Trükitähtedes lugevale lapsele mõeldud sokiraamatut kutsus mind lugema pealkiri, mida ma võrdlemisi naljakaks pidasin. Paraku oli see naljakam kui sama pealkirja kandev A. Pikkoraineni luuletus. Õigupoolest oli luulevalimiku pealkiri naljakam pea kõigist luuletustest. Contra ja Pehki luuletused olid veel võrdlemisi meelelahutuslikud (nt Contra luuletus, mis algas ridadega hei, mine õige muhvi, neid! / miks pugid vaid neid muffineid ), aga Ilvese omad panid õlgu kehitama ja Pikkoraineni omad tekitasid peamiselt wtf -sorti emotsiooni. Raamatu illustratsioonide autor on samuti Pikkorainen, kes laiemale publikule on tuntud Kosmosemuttide joonistajana. Siinsed pildid tekitasid minus mitmesuguseid küsimusi (peamiselt küll siiski

Ema süüdistab printsess Luluud igaõhtuses hambapastatuubi tühjakssöömises. Luluu süüd omaks ei võta ning asub ise pahalast varitsema. Selgub, et pastamaias on härra Kere, kes end igal õhtul tuubitäiega kokku harjab. Ta on nimelt luukere, kes elab salaelu kuninga kapis, kus ta seltsiks on ainult sõber lips (kes ei oska rääkida, aga abiks ikka, eks ole). Härra Kere peab valvama kuninga suurt saladust, kuid maskeerituna printsessiga kohvikusse minek käivitab pöörased sündmused, mille käigus saladus kaotsi läheb. Otsinguil kohtuvad Kere ja Luluu muuhulgas kodutu Väino, endise professori Sokratese ja äksi täis kalaluu Kerberosega. Eks lõpuks selgu ka kuninga saladus, mida ta nii kiivalt varjamisväärseks pidas. Lahe, kui lasteraamatu moraalsed õppetunnid on seotud igavikuliste poliitprobleemide ja võimu ja vaimu võitlusega. Saame teada, et tõde on parem kui ilus vale ning kogu ühiskonna heaolu üle ei saa otsustada kuninga kaaskondsete elutingimuste põhjal. Veel lahedam on aga loo absu