"Ühe miljonäri lugu" Nurmekunna-nimelise Germanistika Sihtasutuse mälestus- ja tänuraamat

Küll see Rein Sikk on ikka tegus mees! Mõtlesin, et ta on aktiviseerunud viimase 10-15 aasta jooksul, aga tuleb välja, et rahmeldas teine juba 90ndate alguseski. Nimelt oli Sikk 1991. aastal ellu kutsutud Nurmekunna nimelise Germanistika Sihtasutuse juhataja. Sihtasutus loodi, kui värskelt Wiedemanni keeleauhinna saanud polüglott Pent Nurmekund auhinnast sedavõrd meeleliigutus, et otsustas oma õelt päranduseks saadud miljon rublat annetada, et Virumaale omanimeline stipendiume jagav sihtasutus luua (Wiedemanni auhinda anti tollal välja Lääne-Virumaa Energia kolhoosi juhtimisel). Germanistikatudengitele ja muudele asjapulkadele jõudis sihtasutus raha jagada 12 aastat. Siis sai raha otsa (osa oli muide kaduma läinud Maapanga jamadega 1990ndatel) ja viimaste kroonide eest anti välja see hommage-teos. Väikeses tiraažis raamatut ei saanud ega saa muide kusagilt osta, sest kõik eksemplarid kingiti Nurmekunnaga seotud inimestele või raamatukogudele. Võib-olla mustal turul liigub mõni, ma isiklikult pidin lausa rahvusraamatukogu külastama selle lugemiseks.

Nurmekunnal oli pikk seiklusrikas elu, mida varjutasid sõjasündmused, tervisehädad ja kehv majanduslik seis. Memuaariaines missugune! Eks ta kirjutas ka oma eluajal mitu artiklit oma tegemistest, neid on ilmunud näiteks Keeles ja Kirjanduses. Siinne raamat koosneb kahest üleskirjutusest. Nurmekund luges 1990. aastal kaks korda oma mälestusi linti ja see on siis tulemus. Peale selle eessõna Rein Sikult, üks huvitav pala Tõnu Tenderilt ja lühidad mälestused Nurmekunna abikaasalt Salme Nigolilt.

Pent Nurmekund sündis 1906. aastal talupidajate peres. Esimese maailmasõja tõttu lükkus ta kooliminek edasi 12-eluaastani. Kuna mul raamatut käepärast ei ole, ei hakka päris eluloolist referaati kirjutama, aga tuleb märkida, et vaatamata pidevale ja elukestvale rahalisele kitsikusele õnnestus tal palju reisida ja õppida mitmes Euroopa ülikoolis (Taanis, Pariisis, Berliinis, Göteborgis jne). Jah, vahel tuli terve aasta teha hoopis põllutöid või teenida madrusena leiba laevadel, millega ta ühest riigist teise sõitis. (Põhja-Prantsusmaal seigeldes toitus Nurmekund peamiselt šokolaadist, kuna seda anti Taanist tulnud laeval madrustele ning ta oli seda ettenägelikult kõrvale pannud. Kuna peale šokolaadi ta tol ajal ringi hulkudes ei söönud, olevat ta sellest elu lõpuni isu täis saanud.)

Igal pool, kus ta käis, õppis ta keeli. Taani jõudnuna õppis ta taani keele näiteks kahe kuuga ära. Selle keelelembuse ja ringirändamise tulemusel oskas ta tõlkimise tasemel kokku ligi 70 keelt. Läbi igasuguste takistuste õnnestus tal 1954. aastal Tartu Ülikooli juurde luua oma orientalistikakabinet. Mõnes mõttes on see nimi vale, sest seal ei õpetatud mitte ainult ida, vaid ka Aafrika keeli. Nurmekund õpetas ja kes juba rohkem mõikas, pandi algajaid õpetama. Ise ta alati kuulas pealt ja kontrollis, kas ikka kõik õigesti on. Nii et suur tark ja õpetaja. Aga ma pean tunnistama, et ta memuaarid ei tekitanud minus sellist elevust nagu Ariste omad. Mitmes mõttes on nad sarnased mehed, aga mulle jäi mulje, justkui Nurmekund tegi kõike lihtsalt sellepärast, et nii sattus. Lennult kümneid keeli omandada on muidugi suurepärane oskus, aga mulle tundub, et tal ei olnud sisemist sundi keeltega tegeleda nagu Aristel. Nurmekund polnud võib-olla ka nii inimestesõber kui vadja memmede pärast südant valutav Ariste. Aga see on vaid minu tundmus ja arvamus põhiliselt kahe mälestusteraamatu põhjal.

Järgnevalt refereerivaid noppeid raamatust, mis mulle lõbu või huvi pakkusid.

Taanist Pariisi jõudnuna huvitas Penti "sealne kuulus ülikool" (Sorbonne siis või?), mille õppemaks oli Tartu Ülikooli omast 3–4 korda madalam (!). Aga tal polnud sedagi raha.

1937. aasta kevadel kirjutas ta rootsikeelse artikli Kihnu saare kohta, mille pealkiri oli "Lisandusi saare ajaloost koos arvamisega nime võimalikust päritolust". Ariste tegi seda muide väga maha. Oli siis Nurmekunnal õigus või mitte, sai ta mingi stipendiumi, millega Rootsi mingitele suvekursustele minna. Stockholmist sõitis ta rongiga edasi ja kohtus seal kellegi eestlasega, kes ise Austraaliasse pidi minema. Too kutsus Pendigi kaasa. Viimane nõustus ja jõudis lõpuks Göteborgis laeva pealegi, aga viimasel hetkel enne trapi üles tõmbamist hakkas tal kahju ja tuli laevalt maha. Ükskord Taanis pidi Nurmekund laevaga aga Jaapanisse sõitma, kuid jäi laevast maha.

1937. aasta sügiselt täiendas ta end Berliini ülikooli juures. Kui eluaseme otsimiseks läks, öeldi talle Humboldt-Stiftungis, et mitteaarialaste (st juutide) juures elada ei tohi. Nurmekund vastas; "Aga mina ise olen ka mitteaarialane, kuigi ma ei ole juut. Olen soomeugrilane." Selle peale ei osatud muidugi midagi kosta.

1939. aastal, kui algas teine maailmasõda, seikles Nurmekund Euroopast tagasi Eestisse. Taanist Eestisse sai ta Hermann Sergo laevaga. Tsiteerin Nurmekunda: "Mul on see reis praeguseni silme ees: kuidas me tulime mööda talvist merd ja kuidas ma esimest korda elus Neptuni nägin ja kuidas Neptun mulle oma ahinguga kõhtu lõi ja selle peale veel mingi kingituse andis. See toimus 1939. a jõululaupäeva õhtul, päeval olime sõitnud Kopenhaagenist välja". Nonii, mida see tähendama peaks? Kas merelained panid katuse sõitma? Nurmekund oli muide väga vapper meremees, erinevalt paljudest teistest oskas ta oma söömisi ja tegemisi nii valida, et ta ei pidanud kunagi keset söögiaega reelingu suunas jooksma, et üle selle end merre kergendada. Raamatu lõpus räägib Salme Nigol Neptunist ja tema seosest Nurmekunna rändamiskihuga sellise variandi: "Peamise tõuke rännakuteks andis aga merejumal Neptun, kes tuli kapten Sergo laeva jõuluööl 1939, elusad kalad pikas habemes, kaasas kohutavalt suur kingikott. Pent oli jäänud laevameeste rivi lõppu. Seniks oli kingikott juba tühjaks saanud. Neptun otsis ja otsis koti soppidest ja leidiski veel ühe saapa, mis oli täis tuletikke. Ta puudutas Penti oma hargiga ja ütles: "Igavesti pead sa rändama." Pärast seda nagu tõesti mingi võim oli sundinud teda ikka ja jälle kuhugi minema."

1944. aastal sattus Nurmekund sõjavangi, alguses Kohtla-Järvele, aga peatselt viidi ta sealt Karjalasse Segeža lähedale. Ešelonis oli umbes 1600 eestlast ja 400 muust rahvusest inimest – midagigi head selles olukorras selles mõttes, et Nurmekund sai siis võõrkeeltes suhtlemist harrastada. Rahvusvaheline seltskond oli ka laagris, kuhu nad viidi. Muidugi tuli seegi suurepärane olukord ära kasutada ja Nurmekund vehkis muudkui saksa, prantsuse ja rumeenia murdeid üles kirjutada. Pliiatsit ega paberit ei tohtinud vangidel ametlikult olla, aga mingi nipiga ta mingid kirjatarbed omale sehkendas. Kuna ta ei suitsetanud, kulus ta tubakatagavara keelejuhtidel tasumiseks. Osa sõjavange käis laagrist väljas linnas tööl ja Nurmekunnal õnnestus asjad sedasi ära rääkida, et need linnatöölised ta filoloogilised ülestähendusest posti panid ja Tartu Ülikooli seminari raamatukogu poole teele saatsid. Ametlik aadress ümbrikul võis olla üks põhjustest, miks need kirjad läbi lasti ja kohale jõudsid. Saadetud materjalide põhjal pidas Nurmekund pärast luksemburgi ja muude saksa murrete kohta Tartus loenguid.

1945. aastal sai Nurmekunnast ungari keele tõlk, sest linnalaagrisse toodi Ungarist sõjavange. Teati, et ta oskab keeli ja nii see ülesanne talle sokutatigi, ilma et keegi oleks küsinud, kas ta ka ungari keelt oskab. Midagi ta mingitest loengutest siiski mäletas, täpsemalt kümmet sõna, aga neist piisas, et ungari keeles madjaritelt küsida, kes neist saksa keelt oskab. Mingid asjad pidi ta siiski ungari keeles ära ajama, näiteks kirja panema ungarlaste isikuandmed. Muuhulgas pidi üles märkima ka sünnikoha. Nurmekund kirjutab, et ungarlaste abiga tuli tal see sõna meelde (születési éve). Lugesin ja mõtlesin, et jesssss, üks asi, mida ma tean ja Nurmekund ei tea! Nimelt tähendab születési éve sünniaastat, sünnikoht on hoopis születési helye.

1940ndate lõpuks oli Nurmekund tagasi kodumaal ja töötas muuhulgas näiteks kooliõpetajana. See värk talle päriselt ei istunud ja 1954. aastal oli ta tagasi Tartus ning tahtis ülikooli tagasi saada. Tollal oli aktuaalne sõprus Hiinaga ja ta lootis oma hiina keele teadmistega end ülikooli sokutada. Sellega oli aga probleem, sest polnud kedagi, kes saaks veenduda ta hiina keele oskuses. Saadeti siis Leningradi komandeeringusse, kus õnnestus õigetele inimestele tõestada, et ta ikka oskab seda hiina värki küll. Nii sai ta hiina keelt õpetama hakata, kuid umbusk ei kadunud ikkagi, sest mõni kahtles, kas see on ikka hiina keel, mida ta õpetab.

Kokkuvõttes võib ehk öelda, et tore, et tal arstiõpinguteks raha ei olnud, muidu oleks Eestil üks suur keelemees vähem. Teisest küljest, võib-olla oleks ta arstina vähiravimi leiutanud või midagi muud suurejoonelist teinud.

Ausalt öeldes ei tekita selliste suurajude memuaaride lugemine minus kuigi meeldivaid tundeid. Erinevus minu ja nende vahel on liiga suur, et mind inspireerida, umbes nagu kulturisti vaatamine ei tekita minus soovi end kokku võtta ja hommikuvõimlemisega algust teha. Ebameeldivaid tundeid süvendab asjaolu, et mingil momendil olen ma ehk paremas olukorras olnud kui need ajugurud, aga laiskus ja mõtteloidus on takistanud mind midagi supertarka tegemast. Nurmekund sai esimese maailmasõja tõttu alles 12-aastaselt kooliteed alustada ja majanduslikest raskustest tingituna ei läinud ta haridustee sugugi libedalt, pidevalt tuli vahepeal raha teenida, et õppemaksu tasuda või väljateenitud diplomi eest maksta. Samaealisena lürpisin ma mittetöötava tudengina oma keskküttega korteris herest juua ja kuigi ma ülikoolis kokku oma 12 keelt õppisin, tundub viimasel ajal, et ma ei oska oma emakeeltki, mis veel teistestki rääkida. Aga lõppude lõpuks - kui ma praegu geniaalne polüglott-teadlane oleksin, poleks mul ilmselt mahti blogida ja lasteraamatuid lugeda. Nii et lõpp hea, kõik hea.