Kristiina Ehin "Paleontoloogi päevaraamat"

Nagu arvata oli, algas mu lugemisaasta ebaõnnestumisega, sest 2014. aasta esimene läbiloetud raamat ei ole "Omadusteta mees" I või Andrus Saareste "Kaunis emakeel", nagu endale lubatud sai, vaid hoopis Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamat". Paraku on Tallinna raamatukogudes tegu niivõrd defitsiitse kaubaga, et kui kolleeg mulle seda edasilaenamiseks pakkus, ei saanud ma ei öelda (liialdan, tegelikult muidugi oleks saanud). Asusin lugema lootusega, et puruneb mu eelarvamus Kristiina Ehinist kui kaunis-õilishingsest märsilohistajast-sallitallajast. Jah, tunnistan, et see on minust eriti nõme, kuna ma ei teadnud temast enne praktiliselt midagi ning ta luuleloomingust olin läbi töötanud umbes kolm luuletust. Eelarvamus sai muide purustatud, nii et vähemalt selles mõttes läks lugemine asja ette. Kuid alustagem algusest. "Paleontoloogi päevaraamat" ilmus Petrone Printi "Aja loo" sarjas. Olin enne lugenud Maimu Bergi "Moema