Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Nagu arvata oli, algas mu lugemisaasta ebaõnnestumisega, sest 2014. aasta esimene läbiloetud raamat ei ole "Omadusteta mees" I või Andrus Saareste "Kaunis emakeel", nagu endale lubatud sai, vaid hoopis Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamat". Paraku on Tallinna raamatukogudes tegu niivõrd defitsiitse kaubaga, et kui kolleeg mulle seda edasilaenamiseks pakkus, ei saanud ma ei öelda (liialdan, tegelikult muidugi oleks saanud). Asusin lugema lootusega, et puruneb mu eelarvamus Kristiina Ehinist kui kaunis-õilishingsest märsilohistajast-sallitallajast. Jah, tunnistan, et see on minust eriti nõme, kuna ma ei teadnud temast enne praktiliselt midagi ning ta luuleloomingust olin läbi töötanud umbes kolm luuletust. Eelarvamus sai muide purustatud, nii et vähemalt selles mõttes läks lugemine asja ette. Kuid alustagem algusest. "Paleontoloogi päevaraamat" ilmus Petrone Printi "Aja loo" sarjas. Olin enne lugenud Maimu Bergi "Moema

Nagu lubatud jätkan oma eelmise aasta kokkuvõtet. Eelmises postituses jäid mul puutumata teosed, mida ei osanud muud moodi liigitada kui "lihtsalt ilukirjandus". Muidugi ükski nendest tegelikult väga lihtne ei olnud.  Vladimir Sorokin "Tuisk" ja "Opritšniku päev" . Sorokin on üks neist autoritest, keda ma kellelegi ei soovita. Esiteks ei sobi tema teoste sisu nõrganärvilistele (ega teine kord ka tugevama närvikavaga inimestele) ja teiseks võib juhtuda, et soovitajasse endasse hakatakse kahtlaselt suhtuma. Siiski ei häbene ma öelda, et mulle meeldib tema teoseid lugeda, kuid paraku polnud ma mitu head aastat tähelepanu pööranud sellele, kas mõned ta uuemad teosed ka eesti keeles saadaval on. Eelmise aasta alguses leidsin enda imestuseks raamatupoest lausa kolm tõlgitud šedöövrit, mida veel lugenud polnud. "Suhkrust Kreml", mis "Opritšniku päevaga" peaks mingi realistlike sugemetega düstoopilise terviku moodustamata, on mul veel lu

Nagu Estal õnnestus ka mul sel aastal sooritada isiklik lugemisrekord. Domineervamaks olid populaarteaduslikud ning ulme žanrisse kalduvad teosed. Üritasin ka teadlikult eesti ulmekirjandusse piiluda, kuid sain sealt ühe päris traumeeriva lugemiskogemuse, millest ehk allpool. Lisaks veel visuaalne trauma, millest ei pääse vist keegi, kes Fantaasia kirjastuse raamatutega kokku peab puutuma. Ma ei saa täpselt aru, kas see peaks olema kitš või nali või midagi muud, mis minust mööda läheb, aga päris hirmus vaatepilt on need raamatute kaaned. Sellega seoses - siin üks väga lõbus postitus ZA/UM blogist Aleksander Rostovilt , kes üritas kirjastusele oma abistavat kätt ulatada kujunduse parendamiseks. Traagilisel kombel ei läinud see läbi. Illustreerimiseks siia viimane Fantaasia väljaanne, mis teenis poes minu käest valju naerupahvaku. Nii et tegelikult ikkagi on naljakas. Aga jah, vabandan oma kitsarinnalisuse pärast. Nüüd asja juurde. (Auto)biograafilise sisuga teosed Ma pole erili

Jean Baptiste Camille "Lecture interrompue". Lugemisaastale tagasi vaadates on natuke selline tunne. Meeldiks, kui oleks pigem see tunne. Lugesin tänavu rohkem kui kaks korda raamatuid kui eelmisel aastal (lehekülgede arvestuses seis nii edukas pole), mistõttu on materjali kokkuvõtte koostamiseks küll ja veel. Järgnevad loendid subjektiivsete lemmikutega. Üllatavalt selgus, et ilukirjanduslike elamuste vallas oli aasta kesine (kui lasteraamatud välja arvata). Esiteks lugesin selliseid teoseid vähe ja teiseks ei pannud ükski loetuist südant puperdama või oma elu ümber hindama. Nii et tundekasvatuse osas polnud aasta eriti arendav. Küll aga on põhjust rõõmustada ajaga kaasas käimise üle, sest üllatavalt suur osa loetust ilmus 2013. aastal. Kõige suurema kasuteguriga Gretchen Hirsch "Gertie's New Book for Better Sewing" .  Õmblesin siit umbes kaheksa pluusi-kleiti-seelikut. Kuna iga järgmine tuli paremini välja kui eelmine, meenutab raamat mulle enda