Veel üks 2013 kokkuvõte (1/2)

Nagu Estal õnnestus ka mul sel aastal sooritada isiklik lugemisrekord. Domineervamaks olid populaarteaduslikud ning ulme žanrisse kalduvad teosed. Üritasin ka teadlikult eesti ulmekirjandusse piiluda, kuid sain sealt ühe päris traumeeriva lugemiskogemuse, millest ehk allpool. Lisaks veel visuaalne trauma, millest ei pääse vist keegi, kes Fantaasia kirjastuse raamatutega kokku peab puutuma. Ma ei saa täpselt aru, kas see peaks olema kitš või nali või midagi muud, mis minust mööda läheb, aga päris hirmus vaatepilt on need raamatute kaaned. Sellega seoses - siin üks väga lõbus postitus ZA/UM blogist Aleksander Rostovilt, kes üritas kirjastusele oma abistavat kätt ulatada kujunduse parendamiseks. Traagilisel kombel ei läinud see läbi. Illustreerimiseks siia viimane Fantaasia väljaanne, mis teenis poes minu käest valju naerupahvaku.

Nii et tegelikult ikkagi on naljakas. Aga jah, vabandan oma kitsarinnalisuse pärast. Nüüd asja juurde.

(Auto)biograafilise sisuga teosed

Ma pole eriline biograafiate fänn, aga peale seda kui lugesin 2012. aastal Arnold Schwarzeneggeri eluloo läbi, siis mõtlesin, et polegi nii imelik või igav, kui lugeda inimese kohta, kes huvitav tundub. Sel aastal, siis võtsin ette järgmised.

• Bruce Thomas "Bruce Lee: Fighting Spirit" - ma küll pole suurem asi kungfu filmide fänn, aga Bruce on lahe. Sain palju põnevat teada erinevate võitluskunstide ning Hong Kongi filmitööstuse kohta. 
• Daniel Tammet "Sündinud sinisel päeval" - minu arust autistid on toredad ja huvitav oli lugeda ühe savanti mõtteid ja kogemusi sellest, kuidas elada ühiskonnas, mis sind väga aktsepteerida ei taha ja millest sa ise ka väga huvitatud ei ole.
• Kurt Vonnegut "We Are What We Pretend To Be: The First and Last Works" - kaks lugu Vonneguti sulest, nagu pealkirigi ütleb - esimene ja viimane. Kindlasti mitte parimad, mis ma temalt lugenud olen, aga kõrvuti annavad huvitava pildi autorist ning tema teekonnast.

Ulme

Kui üle-eelmisel aastal domineeris mu sci fi riiulil Ursula LeGuin, siis 2013 oli Philip K. Dicki kesksem. Varem olen teda trotslikult vältinud, kui liiga populaarset meest, sest paraku olen ma otsustanud, et asjad, mis meeldivad paljudele saavad olla ainult keskpärased. Aga ei saa Dickist üle ega ümber. 

• Philip K. Dick "Total Recall" ja "Do Androids Dream of Electric Sheep?". Androidi raamat on vana klassika ja iseenesest tore, kuid ei jätnud nii sügavat muljet kui tema lühijuttude kogumik "Total Recall", mis sisaldas ka sellenimelise filmi ainest "We Can Remember It For You Wholesale" (aktsepteerin ainult Arnoldiga varianti). Lõplik kogemus oli veidi paranoiliseks tegev, aga seda heas mõttes. Mu lemmikuks sai "The Exit Door Leads In", mis kuidagi ideaalselt illustreeris mõtteid, mis mul peas mõlkusid tol hetkel ja õõvastavalt naljakalt mõjus "The Pre-Persons", mis kajastas autori suhtumist aborti (no andke andeks, aga what the hell, Dick!).
• Karel Čapek "R.U.R. & War with the Newts". Klassikute klassika. R.U.R on omapärane näidend robotitest, kus muuseas kasutati esimest korda üldse sõna "robot". "War with the Newts" oli väga kummaline kogemus, mis jälitab mind aega-ajalt siiani. Lugesin kuskilt, et Čapek väljendas selle teosega oma nägemust teisest maailmasõjast, mis on veidi painav mõte, sest iga kord kui ma seda väidet teose võtmes analüüsin ei taha ma tulemusi uskuda. Väga huvitav...
• Greg Bear "Women in Deep Time" - lühijuttude kogumik, mille peategelasteks on naised, mis antud žanris pole just paraku kõige levinum nähtus. Üks mu selle aasta lemmikumaid teoseid. Greg Bear on autor, kellelt kindlasti veel midagi lugeda tahan.

Eesti ulme

• Maniakkide Tänav, J. J. Metsavana, Jaagup Mahkra "Saladuslik tsaar" - üks väheseid Fantaasia kirjastuse raamatuid, mille kaane kujundus oli isegi kena. Kui keegi veel aru ei saanud, siis on tegemist eesti ulmekirjanike jutukoguga. Sisaldas isegi päris mitu head lugu. Minu lemmikuks osutusid Maniakkide Tänava "Stardiloendus" ja  Metsavana humoorikas "Laenatud elu". Kuna mulle isiklikult mingi pseudokeskaegne  ja vana eesti temaatika peale ei lähe, siis väga libedalt see kogumik ei edenenud. Aga jah, muidu teinekordki. See siis kuulub mu positiivsete kogemuste hulka.
• Marje Ernits "Kuukerija" - teos, mille lugemist ma olen üritanud mälust kustutada. Autor oli metafooride, allegooriate ning omadussõnadega mõnuga hoogu läinud, nii et lugedes hakkas liiga tihti piinlik. Sisust ma parem rääkima ei hakkagi. Ühesõnaga see kirjastiil ja sõnakasutus mulle üldse ei istunud. Pole väga ammu lugenud midagi, mis mulle nii vastumeelne on. Aga läbi lugesin! 

Populaarteaduslikud ja muud mitteilukirjanduslikud lektüürid

• Susan Bordo "Unbearable Weight: Feminism, Western Culture, and the Body". Kindlasti mu lugemisaasta kõige tõsiseltvõetavam ja sisukaim teos. Valgustav ja veenev ja mis kõik. Välimuse, keha ja kaalu teema on minu jaoks läbi elu kuidagi painav ja häiriv olnud, nii et tore oli tõdeda, et see kõik ainult minu peas ei toimu ja inimesed võtavad neid teemasid tõsiselt. 
• Daniel B. Freeman "Paranoia: The Twenty-First Century Fear". Ostsin selle raamatu peale seda, kui keegi mind paranoiliseks nimetas. Kiire ja tore lugemine. Tuleb välja, et ma kuulun tõesti nende inimeste hulka, kes kõige suurema tõenäosusega paranoia ikke langevad. Samuti andis soovitusi, kuidas paranoilistest mõtetest lahti saada. Mu lemmik -  "Don't just accept your suspicious thoughts: question them".  Kukepea, eks! Ja siis üks kuldne Hunter S. Thompsoni tsitaat ka sealt - "This is the Nineties, Bubba, and there is no such thing as Paranoia. It's all true."
• Rodolphe Durand "The Pirate Organization: Lessons from the Fringes of Capitalism" oli lühike ja huvitav ülevaade piraatluse ajaloost ja selle põhjustest (kindlasti mitte täielik) ning sellest, mismoodi see ühiskonnale stabiliseerivat mõju avaldab, kui selle järgi vajadus tekib või uues suunas liikuma paneb, kui asjad hapuks lähevad. 
• Autistidest, psühhopaatidest ja muudest neuromitmekesistest lugesin ka ohtralt. Asjalikumad olid Thomas Armstrongi "The Power of Neurodiversity: Unleashing the Advantages of Your Differently Wired Brain" ja Simon Baron-Coheni "The Science of Evil: On Empathy and the Origins of Cruelty"
• Seth Godin "The Icarus Deception". "Loo midagi ja hooli sellest, mis teed, siis jaga seda sõpradega ja siis on see kunst ja siis oled sa õnnelik". Põhimõtteliselt nii saab selle teose kokku võtta. Tore point küll,  aga raamat ise on täielik haltuura, sest umbes 240 lehekülge kordubki jälle ja jälle see sama mõte igavate näidetega. Böö!

Mul on veel, millest muljetada, aga täna rohkem kirjutada ei jaksa, nii et võite oodata lähipäevil järge.
Järgmise korrani!