Nagu arvata oli, algas mu lugemisaasta ebaõnnestumisega, sest 2014. aasta esimene läbiloetud raamat ei ole "Omadusteta mees" I või Andrus Saareste "Kaunis emakeel", nagu endale lubatud sai, vaid hoopis Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamat". Paraku on Tallinna raamatukogudes tegu niivõrd defitsiitse kaubaga, et kui kolleeg mulle seda edasilaenamiseks pakkus, ei saanud ma ei öelda (liialdan, tegelikult muidugi oleks saanud).
Asusin lugema lootusega, et puruneb mu eelarvamus Kristiina Ehinist kui kaunis-õilishingsest märsilohistajast-sallitallajast. Jah, tunnistan, et see on minust eriti nõme, kuna ma ei teadnud temast enne praktiliselt midagi ning ta luuleloomingust olin läbi töötanud umbes kolm luuletust. Eelarvamus sai muide purustatud, nii et vähemalt selles mõttes läks lugemine asja ette. Kuid alustagem algusest.
"Paleontoloogi päevaraamat" ilmus Petrone Printi "Aja loo" sarjas. Olin enne lugenud Maimu Bergi "Moemaja", nii et ma ei olnud enne Ehini teose lugemist päris täpselt aru saanud, kas sarjas ilmunud teosed on pühendatud kindlale ajastule või kindlale ajastule mingis kindlas kohas. Natuke ajas see mind segadusse ka lugedes, sest ootasin miskipärast palju Rapla-juttu, aga leidsin vast sama palju Viljandit ja muidki kohti. Kaetav ajavahemik ulatub 70ndate lõpust 90ndate lõpuni, äkki isegi 00ndate alguseni. Minu arvates võinuks keskenduda näiteks 80ndate Raplale, oleks kuidagi kontsentreeritum olnud. Praegu oli teos minu arvates natuke lahja ja ei mõjunud ühtegi ajastut iseloomustavana. Pigem oli see tõesti päevaraamat, mille alapealkiri võinuks olla "Tütarlapsest sirgub naine" või "Inetust pardipojast naeruväärselt fotogeeniliseks hinnatud poetessiks, kel on olnud hästi tore perekond".
Päevaraamat, nagu arvata võib, on väga isiklik žanr. "Paleontoloogi päevaraamat" on küll tegelikult pigem metapäevaraamat, kuna sisaldab vaid lühikesti katkendeid sellest nii öelda originaalpäevaraamatust (mis jätab küll pigem konstrueeritud kui ehtsa ja päriselt olemas oleva mulje). Lugeja tutvub Kristiina Ehini, ta kahe õe, ema Ly Seppeli ja isa Andres Ehiniga. Nende pereelu tundus lugedes nii mõnus ja tore. Illustreerivad fotod joonisid seda veel kuidagi eriti alla.
Kodune elu oli lausa nii kena, et koolielu ei suutnud sellele kuidagi konkurentsi pakkuda. Juba esimene koolipäev oli halba ennustav. Nagu ikka, oli igal juntsul isiklik abiturient, kelle käest kinni pidi hoidma. Kristiinale sattus abiturient Heidi, "pikk laialivalguva kehaga neiu", kes oli "ükskõiksuse tainast maski" ette tõmmanud. Mitte et too Heidi milleski otseselt süüdi oleks olnud, aga sellistes toonides esimese koolipäeva kirjeldus häälestas mind ette kaasa elama jubedale koolipõlvele. Ma ei eksinud! Kristiina ei kuulunud küll ei heidikute ega esimimmide hulka, ometi tundis ta end koolis ebamugavalt, eelistas kodustega aega veeta ja valetas maad ja ilmad kokku, et enne tundide lõppu koju pageda. Siis veel see koolikiusamine ja selle kirjeldus... Ei midagi šokeerivat, ilmselt kooliaeg nagu kooliaeg ikka. Kuid mulle pakkus see samastumismomenti, sest paistab, et ka mina olen süngetooniliste algkoolimälestustega vähemuses.
Mõneti hämmingut tekitav oli lugeda autori kiiret kujunemist poisipeaga omaette kõrvalseisjast poistega semmivaks teismeliseks. Mul oleks nagu lugedes midagi vahelt ära jäänud. Kuidas nii, et alles taidles ja valetas nii mis mühises, et vaid koolist varem koju saaks, aga ühtäkki polnud enam vigagi ja käis juba selline harilik põhikooli III astme edvistamine. Algklasside mälestuste põhjal oleksin valmis olnud selleks, noor daam puhkeb õide alles nii gümnaasiumieas. Aga ega ma ei virise, ainult tore, et tal hästi läks.
Pean nõustuma blogija Sehkendajaga, kes märkis, et jutt ei vii kuhugi välja. Vahepeal tundub, et nonii, kas siis nüüd...? Aga siis hakkas mingi muu liin arenema, ma lasin end sellega kaasa viia ja ühtäkki märkasin, et mind oli tillist tõmmatud. Nii et selline väikestviisi justkui jälgede segamine käib ja minu puhul täiesti töötas, sest ma ei leidnudki lõpuks asja tuuma üles. Kogu paleontoloogiateema mõjus veidi punnitatuna, sest minu jaoks jäi see minevikupärandi temaatika tagaplaanile. Praegu kirjutades tundub, nagu seda paleontoloogiat poleks olnudki... Või püüan ma praegu lihtsalt vabandusi leida asjaolule, et pole sellest siin üldse kirjutanud? Igatahes esiplaanil oli minu arvates pigem kauni poetessi kujunemislugu ja niisama kena eluke, sekka väikestviisi feministlikke mõtteid ning selja ootamatult sirgeks löömist.
Niisiis - raamatuna jättis kustuva elamuse, mis praeguseks vaat et kustunud on, kuid vähemalt revideerisin oma nägemust ühest minu jaoks võõrast luuletajast. Asi seegi vist?
"Paleontoloogi päevaraamat" ilmus Petrone Printi "Aja loo" sarjas. Olin enne lugenud Maimu Bergi "Moemaja", nii et ma ei olnud enne Ehini teose lugemist päris täpselt aru saanud, kas sarjas ilmunud teosed on pühendatud kindlale ajastule või kindlale ajastule mingis kindlas kohas. Natuke ajas see mind segadusse ka lugedes, sest ootasin miskipärast palju Rapla-juttu, aga leidsin vast sama palju Viljandit ja muidki kohti. Kaetav ajavahemik ulatub 70ndate lõpust 90ndate lõpuni, äkki isegi 00ndate alguseni. Minu arvates võinuks keskenduda näiteks 80ndate Raplale, oleks kuidagi kontsentreeritum olnud. Praegu oli teos minu arvates natuke lahja ja ei mõjunud ühtegi ajastut iseloomustavana. Pigem oli see tõesti päevaraamat, mille alapealkiri võinuks olla "Tütarlapsest sirgub naine" või "Inetust pardipojast naeruväärselt fotogeeniliseks hinnatud poetessiks, kel on olnud hästi tore perekond".
Päevaraamat, nagu arvata võib, on väga isiklik žanr. "Paleontoloogi päevaraamat" on küll tegelikult pigem metapäevaraamat, kuna sisaldab vaid lühikesti katkendeid sellest nii öelda originaalpäevaraamatust (mis jätab küll pigem konstrueeritud kui ehtsa ja päriselt olemas oleva mulje). Lugeja tutvub Kristiina Ehini, ta kahe õe, ema Ly Seppeli ja isa Andres Ehiniga. Nende pereelu tundus lugedes nii mõnus ja tore. Illustreerivad fotod joonisid seda veel kuidagi eriti alla.
Kodune elu oli lausa nii kena, et koolielu ei suutnud sellele kuidagi konkurentsi pakkuda. Juba esimene koolipäev oli halba ennustav. Nagu ikka, oli igal juntsul isiklik abiturient, kelle käest kinni pidi hoidma. Kristiinale sattus abiturient Heidi, "pikk laialivalguva kehaga neiu", kes oli "ükskõiksuse tainast maski" ette tõmmanud. Mitte et too Heidi milleski otseselt süüdi oleks olnud, aga sellistes toonides esimese koolipäeva kirjeldus häälestas mind ette kaasa elama jubedale koolipõlvele. Ma ei eksinud! Kristiina ei kuulunud küll ei heidikute ega esimimmide hulka, ometi tundis ta end koolis ebamugavalt, eelistas kodustega aega veeta ja valetas maad ja ilmad kokku, et enne tundide lõppu koju pageda. Siis veel see koolikiusamine ja selle kirjeldus... Ei midagi šokeerivat, ilmselt kooliaeg nagu kooliaeg ikka. Kuid mulle pakkus see samastumismomenti, sest paistab, et ka mina olen süngetooniliste algkoolimälestustega vähemuses.
Mõneti hämmingut tekitav oli lugeda autori kiiret kujunemist poisipeaga omaette kõrvalseisjast poistega semmivaks teismeliseks. Mul oleks nagu lugedes midagi vahelt ära jäänud. Kuidas nii, et alles taidles ja valetas nii mis mühises, et vaid koolist varem koju saaks, aga ühtäkki polnud enam vigagi ja käis juba selline harilik põhikooli III astme edvistamine. Algklasside mälestuste põhjal oleksin valmis olnud selleks, noor daam puhkeb õide alles nii gümnaasiumieas. Aga ega ma ei virise, ainult tore, et tal hästi läks.
Pean nõustuma blogija Sehkendajaga, kes märkis, et jutt ei vii kuhugi välja. Vahepeal tundub, et nonii, kas siis nüüd...? Aga siis hakkas mingi muu liin arenema, ma lasin end sellega kaasa viia ja ühtäkki märkasin, et mind oli tillist tõmmatud. Nii et selline väikestviisi justkui jälgede segamine käib ja minu puhul täiesti töötas, sest ma ei leidnudki lõpuks asja tuuma üles. Kogu paleontoloogiateema mõjus veidi punnitatuna, sest minu jaoks jäi see minevikupärandi temaatika tagaplaanile. Praegu kirjutades tundub, nagu seda paleontoloogiat poleks olnudki... Või püüan ma praegu lihtsalt vabandusi leida asjaolule, et pole sellest siin üldse kirjutanud? Igatahes esiplaanil oli minu arvates pigem kauni poetessi kujunemislugu ja niisama kena eluke, sekka väikestviisi feministlikke mõtteid ning selja ootamatult sirgeks löömist.
Niisiis - raamatuna jättis kustuva elamuse, mis praeguseks vaat et kustunud on, kuid vähemalt revideerisin oma nägemust ühest minu jaoks võõrast luuletajast. Asi seegi vist?
Postita kommentaar
0 Kommentaarid