Kohustuslikult vabatahtlik 2013. aasta kokkuvõte

Jean Baptiste Camille "Lecture interrompue". Lugemisaastale tagasi vaadates on natuke selline tunne. Meeldiks, kui oleks pigem see tunne.

Lugesin tänavu rohkem kui kaks korda raamatuid kui eelmisel aastal (lehekülgede arvestuses seis nii edukas pole), mistõttu on materjali kokkuvõtte koostamiseks küll ja veel. Järgnevad loendid subjektiivsete lemmikutega. Üllatavalt selgus, et ilukirjanduslike elamuste vallas oli aasta kesine (kui lasteraamatud välja arvata). Esiteks lugesin selliseid teoseid vähe ja teiseks ei pannud ükski loetuist südant puperdama või oma elu ümber hindama. Nii et tundekasvatuse osas polnud aasta eriti arendav. Küll aga on põhjust rõõmustada ajaga kaasas käimise üle, sest üllatavalt suur osa loetust ilmus 2013. aastal.

Kõige suurema kasuteguriga

Gretchen Hirsch "Gertie's New Book for Better Sewing". Õmblesin siit umbes kaheksa pluusi-kleiti-seelikut. Kuna iga järgmine tuli paremini välja kui eelmine, meenutab raamat mulle enda kui hobiõmbleja arengut ühe aasta lõikes.

Mitteilukirjanduslikud mõtteainet pakkunud
Aasta märksõnad näikse olevat igavus, äpardumine, ebaõnn.

• Emil Cioran "Sündimise ebaõnnest" Hoiab lastekirjandusega liialdaja kainena.
• Barbara Burman "The Culture of Sewing: Gender, Consumption and Home Dressmaking" Keegi võiks kirjutada samasuguse raamatu Eesti olude põhjal.
• Lars Fr. H. Svendsen "Igavuse filosoofia". Lobe lugemine suviseks vedelemiseks.
• Valdur Mikita "Äparduse rõõm". Kui "Metsik lingvistika" pani mind Mikitat kartma, siis "Äparduse rõõmu" järel ma teda enam ei karda. Võiks lausa "Lingvistilist metsa" lugeda!
• Rainer Maria Rilke "Kirjad noorele luuletajale". Hea oli kerglase kirjanduse vahele lugeda midagi nii südantpitsitavat.
• Margit Mõistlik "On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust"

Pettumuse valmistanud

• Daniel Vaarik "Praktikaaruanne". Ei saanud aru, mis siin teoses paljude jaoks homeeriliselt naljakat oli. Ehk oli asi selles, et ma ei ole ise ajakirjandust õppinud? 90ndad pole mu jaoks ka mingi meeliskümnend, tollane sahker-mahker on praegu meenutades natuke ebameeldiv (olgugi, et 90ndatel olin ma 5-15-aastane). See pole muidugi põhjus selle ajastu kajastuste lugemise vältimiseks, aga... Igatahes põhiliselt oli raamat minu jaoks igav.
• Viivi Luik, Hedi Rosma "Ma olen raamat". Haltuuravärk, ma ütlen! Juba inisesin siin blogiveergudel, ei hakka end kordama.
• Mika Keränen "Minu Supilinn". Jällegi, juba olen virisenud, ei hakka enam torkima.

Mingitki moodi kõnetanud luule

• Maarja Kangro "Must tomat" ja "Kunstiteadlase jõulupuu". Maarja Kangro novellid on mulle väga meeldinud, ei osanud arvata, et luuletused mind kuidagi kõnetada võiksid, aga võta näpust! Eriti mõnus oli neid lugeda pärast noorautorite taieseid, mis tüütasid ja olid sellised lihtsakoelised. Maarja Kangro kasutab aga sõnu ja nimesid, mida ma guugeldama olen pidanud, nii et elamus missugune!
• Triin Tasuja "Armastus on ja armastust pole". Lugesin järjest mitme Värske Rõhu autori luulekogusid ja valdav enamus oli igav soigumine. Triin Tasuja pani nooruslikult täiega, aga oli kohati lausa naljakaski, ja mis ehk olulisim: ei olnud piinlik lugeda.
• Sveta Grigorjeva "Kes kardab Sveta Grigorjevat?". Jäi selline mulje, et Sveta paneb, nagu torust tuleb, aga üllataval kombel tuleb sedasi torust lausa luule välja. Pakun, et mitte igavikuline, aga luule sellegipoolest. Hasso Krull kirjutas Vikerkaares selle kogu kohta huvitavalt.

Silmarõõmu pakkunud

Ma ei ole eriti visuaalne inimene, aga kuidagi läks nii, et tänavu loetud raamatute hulgas oli päris mitu, mis just oma kujunduse ja kunstnikutööga silma jäid.

• Anti Saar "Kuidas meil asjad käivad" ja Peeter Sauter "Laiskade laste raamat". Need raamatud on samal real, sest mõlema on illustreerinud Alvar Jaakson, kes peamiselt hoopis reklaami alal tegutseb. Lõbusad pildid, mis jutustavad teksti kõrval omaette loo, mis vähem või rohkem tekstist hälbib ja oma rada võib minna.
• Stefan Bollmann "Naised, kes loevad, on ohtlikud". Kenad maalid ja fotod lugevatest naistest, asjalikkusorti kommentaarid kõrval. Eessõna lugedes jäi esimese hooga mulje, et naised loevad ainult tegelikkusest põgenemiseks ja muudel sellistel tundlevatel põhjustel, aga lõpuks paistis autor siiski asja laiemalt nägevat.
• Peeter Sauter "Wanradt-Koelli katekismus, ehk, Targa lapse rumal raamat". Raamat, mis palju inimesi pöördesse ajas kõigi oma nokujuttude ja muu sellisega. Jah, ega lastele sünnipäevaks seda ei kingiks ilmselt, aga ei tasu nüüd üleliiga ka tõmblema hakata. Need lood olid mõnusad absurdikad ning kujundus ja kontseptsioon olid lahedad vaadata. 
• Aare Olander "Kadunud vaated". Tore oma kodulinna vaadata, mis muud.
• Maarja Vaino (koostaja) "Teistmoodi Tammsaare". Koomiksikogu, mis sütitas minus huvi eesti koomiksimaailma vastu. 

Toredaimad lasteraamatud

• Þórarinn Leifsson "Vanaema Huldi raamatukogu"
• Peeter Sauter "Laiskade laste raamat"
• Anti Saar "Kuidas meil asjad käivad". Vist lemmik tänavu loetud lasteraamatutest. Naljakas, argine, usutav, lõbus, ilus. Pidanuksin sellest siiagi kirjutama, aga kuidagi ei jõudnud selleni ja siis oli juba rong läinud. Ei jaksa praegugi, nii et lugege siit, millega tegu on. 
• Eva Koff "Keerutädi"
• Piret Raud "Printsess Luluu ja härra Kere"

Lubadused järgmiseks aastaks

Lugeda läbi

• Musili "Omadusteta mees"I-III,
• Bölli "Grupipilt daamiga" (imeline raamat, mis arusaamatutel põhjustel kunagi pooleli jäi),
• Kasiku "Stahli mantlipärijad" ja Saareste "Kaunis emakeel" (sest olen mõlemat juba ülikaua lugenud, aga lõppu ei paista),
• Mohri "Holy Shit", Bonnie Englishi "A Cultural History of Fashion in the Twentieth Century: From the Catwalk to the Sidewalk", Sauteri "Indigo" ja Ciorani "Lagunemise lühikursus" (sest loen neid praegu),
• Waugh' "Brideshead Revisited" (sest Waugh' "Peotäis põrmu" niitis mind kunagi jalust).

Nii et parem ainult need 11 raamatut kui 50 lasteraamatut (aga eks ma loen lasteraamatuid siis, kui need 11 läbi on töötatud).