Piret Raud "Natuke napakad lood" (illustreerinud Piret Raud)

Piret Raua lood lastele on nagu Daniil Harms algajatele. Kuna Harms mulle meeldib, olen ka Raua kirjutatut hea meelega lugenud. "Natuke napakad lood" koondab umbes 30 lühijuttu tõenäoliselt koolieelikutele. Napakus väljendub personifikatsioonis, hüperboolis ja absurdis. Seened veavad kihla, et vihma ei hakka sadama ning kaotaja peab oma mütsi ära sööma. Notsu ebaõnnestub koolikatsetel, sest ta ei oska röhkida. Kalad peavad teeõhtuid, kuni järvevesi hakkab otsa saama. Onu Sven ei viitsi kokaraamatu järgi süüa teha ja hakkab lihtsalt selle lehekülgi sööma. Ja nii edasi. Teksti sekka veel autori illustratsioonid, mis teksti kenasti täiendavad, ning vähemalt pooltes lugudes on ka väike tarkusetera sees.

Minu meelest oli väga naljakas ja ma oleks tahtnud, et mul oleks neid lugusid kellelegi ette lugeda. Selleks oleks vist last vaja, sest kaks täiskasvanut, kellega oma lugemiselamust jagasin, ei pidanud neid lugusid eriti millekski. Ühega neist tekkis lausa mitu päeva kestev keskustelu. Nimelt arvas see inimene, et lastele mõeldud jutud ei peaks olema sellised absurdsed, sest laps ei tea ju, et munad ei saa pea peal seista või seened kihla vedada. Miks ei võiks ilukirjandusega arendatavaid omadusi kasvatada realistlike juttudega, kus tegelased on näiteks inimesed, mitte kampsunid või porgandid? Põhimõtteliselt sama probleem, mis vägivaldsete arvutimängudega: laps ei saa aru, et päriselt ei käi asjad nii nagu mängult. Päriselt ei hakka ükski kampsun sind kunagi kallistama. Samas näiteks üleloomulikud võimed (nagu näiteks muinasjututegelastel) on kõnealuse inimese arvates aktsepteeritavad. Niisiis: kas sürreaalsed lood teevad lastele halba? Ma ei olnud enne selle peale üldse mõelnud, aga ma arvan, et ei, kindlasti mitte. Nelja-aastane ei loe tõenäoliselt ju ise, talle loetakse neid sürre jutte ette ja siis saab ju arutada igasuguste kartlike mobiiltelefonide ja kurjade nugade üle. Pealegi ei omanda laps elu kohta teadmisi ainult Piret Raua raamatutest. Lisaks sellele on sellises vanuses laps  oma kognitiivselt arengult ma arvan ka juba nii kaugel, et ta keedumuna elusaks olendiks ei pea. Või kui peabki, siis ei ole see ka eriti halb ma arvan. Igasuguseid asju võib uskuda, kui sa oled ainult mõned aastad olemas olnud ja pole näinud, kuidas maailmas asjad käivad. Läheb natuke aega mööda ja siis jällegi täitsa usud, et majal ei saa jalad all olla või et üldiselt hobused kolm korda päevas kartulikrõpse ei söö.

Loe raamatu kohta ka Lastekirjanduse keskuse kodulehelt