Mihály Csíkszentmihályi "Kulgemine: optimaalse kogemuse psühholoogia"

Viimase paari aasta jooksul on minu jaoks üheks suurimaks naudinguallikaks olnud õmblemine. Õmmeldes võin ma kaotada ajataju ning alles hetkeks hinge tõmmates aru saada, et kell on pool kaks, mu silmad vajuvad kinni kohe, kui masina tagant tõusen, ning ma pean järgmisel päeval tööle minema. Tajun õmmeldes oma võimet areneda ja näen selle tulemusi oma silmaga. Mõnus on teada, et mida rohkem ma harjutan, seda paremaks ma saan ning mul on tõestus valminud kleitide näol endale kohe ette näidata. Jumalast mõnus, tõesti, ei ole midagi öelda! Selle kogemuse üle mõtisklemine viis mind internetis surfates sellise mõisteni nagu kulgemine (flow). Kulgemine on psühholoogiateadlase Mihály Csíkszentmihályi (on teatav mõnu mitte eksida selle nime hääldamisega...) leiutatud termin, mis iseloomustab olekut, milles inimene on täielikult haaratud mingist tegevusest ning kõik muu kaotab tähtsuse. Siinkohal käsitletav teos kirjeldab populaarteaduslikus võtmes kulgemist, selle eeldusi ja omadusi. See ei ole täiusliku elu käsiraamat, konstantse kulgemise retsepti sellest ei leia, aga alates raamatu lugemisest millalgi südasuvel olen ma selle temaatika peale pidevalt mõelnud ja mikroskoopilisel moel ka oma elus muutusi teinud.

Niisiis. Kulgemine, see on ülim nauding. Aga mida inimesed naudivad? Csíkszentmihályi ütleb, ja raske on talle vastu vaielda, et parimad hetked elus ei möödu passiivsuses, need leiavad aset tahtliku ja sihipärase pingutust nõudva tegevuse käigus.

"Nautimise fenomenoloogia koosneb kaheksast suuremast osast. Kõige positiivsemate elamuste kirjeldamisel nimetavad inimesed neist kaheksast vähemalt üht.

1. Tegevus on lõpuleviidav
2. Tegevusele keskendutakse
3. Kindlad eesmärgid
4. Vahetu tagasiside
5. Tegevus on kaasahaarav, see kõrvaldab teadvusest igapäevamured ja pettumused
6. Tunne, et tegevus on kontrolli all
7. Ei muretseta oma mina pärast, kuigi pärast tegevust on minatunne võimendunud
8. Ajatunnetus muutub" (lk 65) 

Usutavasti meenub igal lugejal siinkohal midagi mõnusat oma elust, mis neile kriteeriumidele vastab, olgu see siis origami, pikamaajooks, teaduse tegemine või seks. Kuid lemmiktegevusest üksi ei piisa. Kui pole väljakutset ega oskusi, on tulemuseks apaatia. Kui on väljakutse, aga pole oskusi, on tulemuseks ärevus. Kui pole väljakutset, aga on oskused, on tulemuseks igavus. Seega tekivad nauding ja kulgemine igavuse ja ärevuse piiril, seal, kus tegutsemisvõimalused on võimetega tasakaalus. Olen just seda enim tundnud vist joostes. Mõnikord on nii olnud, et jooksen mingi maa ära ja kuigi ma ei ole täiesti kurnatud, tundub, et ah, on juba joostud kah, täitsa võiks juba koju saiakest sööma minna ja jalad seina peale visata. Kui seda päriselt teha, valdab mind pärast ebamäärane pettumus, sest nagu kogemused on näidanud, läheb mõnusaks alles pärast selle verstaposti pingutusega seljatamist. Seoses füüsilise tegevusega on Csíkszentmihályil öelda järgmist. (Kusjuures (mitte eriti üllatuslikult) sama kinnitas ka spordile ja motivatsioonile pühendatud Snežana Stoljarova ja Roman Fosti peetud loeng, mida ma millegipärast hiljuti kuulamas käisin, aga mida nüüd internetiski vaadata saab.)

"Ka kõige lihtsam füüsiline tegevus võib pakkuda naudingut, kui see tekitab kulgemist. Selleks tuleb:
a) seada üldine eesmärk ja rida väiksemaid, reaalseid eesmärke;
b) leida eesmärkidele vastavad edusammude mõõtmise meetodid;
c) keskenduda tegevusele ja eristada järjest täpsemini tegevusega kaasnevaid väljakutseid;
d) arendada oskusi olemasolevate võimaluste kasutamiseks;
e) tegevusest tüdinedes tõsta panuseid." (lk 114)

Kui loominguline tegevus või sport võiks tunduda üsna loogiline kulgemist tekitav tegevus, siis Csíkszentmihályi siin ei peatu ning toob lisaks hulgaliselt näiteid inimestest, kes on kogenud imelisi naudinguid ka olukordades, mis enamiku teiste jaoks ikka pigem kannatusi põhjustavad. Mainitud saavad poliitvangid, õnnetuse tagajärjel ränga puude saanud jmt. Minust tekitas neist lugemine mingit küünilist ja tõrjuvat hoiakut, sest ikka raske on aru saada, kuidas tervisest ilmajäämine kellegi jaoks elu parim sündmus sai olla. Ometi olen autoriga nõus: inimesel on välistele sündmustele reageerimisel ja kannatuste defineerimisel valikuvõimalus.

"Erinevus, kuidas üks inimene elu naudib ja kuidas teine inimene eluraskuste all murdub, sõltub välistest teguritest ja nende tõlgendamisest ehk sellest, kas inimene näeb neis ohte või uusi väljakutseid." (lk 228)

Kuigi vahepeal tundus, et hakkama võinuks saada palju vähemate lehekülgedega, oli minu meelest tegu siiski väärt lugemisega. Vähemalt mina jäin küll mõtlema selle üle, millega võiks vähem ja millega rohkem tegelda (multikate vaatamist on isegi õnnestunud vähendada). Samuti olen tabanud end raamatule mõtlemas, kui millegi sisukaga tegeldes on jaks otsa saanud. Täitsa motiveerib! Tõsi küll, lugema asusin seda eelkõige sooviga teada saada midagi loomingulisusest protsessist. Seda käsitleti "Kulgemises" üsna vähe, aga pole hullu, Csíkszentmihályil on raamat ka selleks puhuks ja selle nimi on "Creativity". Ta on ka TEDil loengu pidanud, nii et kes lugeda ei viitsi, aga asju vastu huvi tunneb, võib allolevat videot vaadata (kuigi see on ausalt öeldes veidi uinutav). 

Loe ka eriti head kompaktset kokkuvõtet GoodReadsis.