10 mõjutajat kirjandusest

Laura viskas mind Facebookis raamatuga. See tähendab, et pean teiega jagama kümmet raamatut, mis mind enim mõjutanud on. Sellele mõtlema hakates tulid pähe häirivad mõtted. Mida ma üldse lugenud olen? Kas ma olen lugenud midagi, mis mind on mõjutanud? Kuidas mind üldse raamatud mõjutanud on? Kas ma tahan üldse teada või veel vähem teistega seda jagada? Miks meenuvad mulle peamiselt kirjanduslikus plaanis kohutavad teosed? Miks meenuvad mulle raamatud, mis mu elu jubedamaks on teinud? Kas ma teen nüüd avalikuks oma pealiskaudsuse, labiilsuse ja labasuse? Appi. Igatahes siin need on. Kuna jutt kiskus obstsöönselt pikaks ja ületas julmalt etteantud 10 piiri, tundus paslik see siia postitada selle asemel, et Facebookis kirjandushuvita inimesi spämmida. 

Astrid Lindgreni lasteraamatud “Vennad Lõvisüdamed”, “Meisterdetektiiv Blomkvist”, “Hulkur Rasmus” ja “Vahtramäe Emil” panen ühte patta, muidu oleks juba neli raamatut koos. Mulle kui võrdlemisi labiilse närvikavaga lapsele oli päris jube neid lugusid kuulata või lugeda. Surm, pimedus, kuritööd, mahajäetus, jalustrabavad haiguslood - lihtsalt õudne. Nii et lugemiselamused lapsepõlvest tekitavad minus praegugi pigem hirmu kui helgeid mälestusi.

Tasakaalustamaks Lindgreni traumeerivat mõju pean mainima Annie M. G. Schmidti „Viplala lugusid“. Viplala oli väike, võõras ja vales kohas. Võibolla see tekitas siis mingit solidaarsustunnet või empaatiat, igatahes tema meeldis mulle ja tekitas mõnusaid tundeid. Kuigi selleski raamatus oli pingelisi momente, ei mõjunud need mu närvikavale laastavalt. Pealegi mäletan, et mulle meeldisid tegelaste nimed: Nella Della, Johannes, härra Blom ja kass Parm. Väga tähtis osa Viplala-kogemusest oli minu jaoks see konkreetne väljaanne, mis meil kodus oli. Selle oli ema oma lapsepõlves haiglas olles ühelt oma õelt saanud ja selle tiitellehel oli umbes selline pühendus, et „Sinu juurde mind ei lastud. Saadan sulle apelsine ja selle raamatu“.

Chuck Palahniuk „Fight Club“. Poleks saanud olla teist, kolmandat ja kõiki järgmisi, kui poleks olnud esimest - esimest raamatut, mille inglise keeles läbi lugesin. Vähe sellest, et see inglise keeles oli, oli teose sisu 14–15-aastaselt lugedes üsna mõjus. Pärast lugesin hunniku teisigi Palahniuki teoseid läbi, aga lõpuks ta ammendas end minu jaoks ja pole juba pea kümme aastat eriti huvi tundnud, millega ta tegeleb. Ingliskeelseid raamatuid olen lugenud aga edaspidigi.

Helen Fielding “Bridget Jonesi päevik”. Ma poleks pidanud seda 13-aastaselt lugema. Aga ma lugesin ja sealt jäi edasiseks meelde, et peaks kaalust alla võtma, vähem jooma ja suitsetamise maha jätma, sest muidu mehele ei saa, aga mehele saamine on väga tähtis!!! Vähemalt Bridget Jonesi jaoks. Ma polnud aga 13-aastaselt ülekaalus, ei joonud ega suitsetanud ning mehele saamine polnud ka just eriti aktuaalne teema. Aga alateadvusesse sealt midagi kindlasti jäi (ma ei ole uhke selle üle, aga kui siin juba oma hinge lahtikiskumiseks läks, siis mis seal ikka). Fun fact: Bridget Jonesi peale olen saanud korduvalt mõelda välja minnes aluspesu valides, sest nagu raamatust ja filmist teame, siis granny pants’ide valimine on selline kahe otsaga asi. Ja kui see ei ole mõjutamine, siis ma ei tea, mis on.

Lõpuks jõuame siis ka kvaliteetkirjanduse juurde: Jorge Luis Borges „Fiktsioonid. Aleph“. Täitsa pekkis, see oli tõsine kirjanduspauk ühe 17-aastase jaoks. Eriti midagi aru ei saanud, aga suu oli ammuli. Lugesin uuesti ja sain juba rohkem aru, ammuli ja kummuli olin sellegipoolest. Oli elamus, et saab nii kirjutada. Oleks praegugi, kui uuesti loeksin.

Robertson Davies „Mis on lihas ja luus“. See teenimatult vähetuntud raamat sümboliseerib minu jaoks eelarvamustest vabanemist. Sain selle teose kunagi mingil aktusel tõenäoliselt eeskujuliku käitumise eest. Ei teadnud autorist midagi, raamat jäi kuhugi lebama ja oma aega ootama. Oma aeg tuli, kui Marion kunagi kusagil mainis, et see on ikka eriti hea raamat. Lugesin läbi ja no oligi täiega mõnus - vaimukas, terav ja huvitavatest teemadest jutustav. Lugesin teisigi ta teoseid ja leidsin omale uue lemmikkirjaniku.

Gretchen Hirsch „Gertie’s New Book for Better Sewing“ – Sellest raamatust on pärit mõned mu õnnestunuimad kleidid. Raamatu ostmise ajal ei osanud ma eriti midagi õmmelda, aga Gertie innustas mind härjal sarvist haarama ja nii sündisidki sellised ambitsioonikad käkid nagu kandiga nööpaukudega pluus ja plastmasspulkadega toestatud värvliga pliiatsseelik.

Allen Carr „Easy Way to Quit Smoking“. Pärast lugemist olin päris kaua mittesuitsetaja. Raamat iseenesest oli muidugi õudne, aga tulemus mõjutas mind väga konkreetselt, mistõttu pean seda siin mainima.

Boris Vian „Päevade vaht“. Lugesin seda ajal, mil olin eriti õnnetu, tühi ja sihitu. See õnnetu lõpuga lugu aga lohutas, sest oli nii eriliselt ja ilusti kirjutatud.

Fjodor Dostojevski „Idioot“ – Õrnas keskkoolieas lugedes pani see raamat igasuguseid asju ette kujutama. Pärast oli veel hea õrnahingeliste poistega selle üle targutada. Ma arvan, et Dostojevski teoste lugemisega üldiselt algas see periood mu elus, kus mu isiksus arenes kuidagi käsikäes nende raamatutega, mida ma lugesin. Vähemalt on tagantjärele selline tunne.

Anton Nigov „Harjutused“ ja Michel Houellebecq „Võitlusvälja laienemine“ (aga võibolla hoopis "Elementaarosakesed"). Eriti ei mäleta Houellebecqi teose süžeedki, pidin interneti abil mälu värskendama, aga praegu nii puusalt lastes tahaks pakkuda, et kas need kaks teost ei ole mitte sarnased. Käsitlevad ju mõlemad tänapäeva elu valupunkte. Raamatutes on muidugi täiesti erinevad karakterid, kes oma eluga toime tulemiseks erinevaid strateegiaid kasutavad (töötagu need strateegiad siis või mitte), samuti on autorid kindlasti isiksuselt erinevad, kuigi kuidagi ikka tundub, et neis teostes on mingi suur ühine nimetaja. Aa, ma pidin kirjutama, kuidas need raamatud mind mõjutanud on. Ma arvan, et vanuses 20-25 oli mu meestekäsitlus neist tugevalt mõjutatud. Sellepärast panin need kaks teost siin ka ühte patta.

P.S. Susan Cain „Quiet: The Power of Introverts“ – See raamat ilmus minu jaoks liiga hilja, siis, kui ma juba päris hästi teadsin, kes ma olen. Lugenuksin ma seda tiinekana, oleks kindlasti parem olla olnud.

P.P.S. Nüüd võiks kaasblogija Janika kirjutada oma mõjutajatest.