Lugesin kunagi samade autorite (+ Urmas Kokassaare) kirjutatud raamatut normaalsest söömisest. Oli päris normaalne raamat, mistõttu ei pidanud ma paljuks ka normaalse joomisega lähemalt tutvuda. Joomiseteemaline raamat osutus aga pisukeseks pettumuseks. Esiteks on see raamatu kohta päris õhuke (88 lk) ja teiseks oli see üsna igav. Kolmveerand tekstist koosneb entsüklopeedilistest teadmistest vee, piimatoodete, tee, kohvi, alkoholi jms kohta ning ülejäänud veerand autorite (millegipärast kahtlustan, et ennekõike M. Zilmeri) vaimukustest. Mis parata, eks teaduslik tõde igapäevaste jookide kohta ongi ilmselt üsna igav. Veel igavamaks teeb kõike asjaolu, et iga jook on meile parim just mõõdukas koguses, mõõdukus pole aga eriti... intrigeeriv või põnev.
Mis vaimukustesse puutub, siis nende normaalsete raamatute autoritele paistab meeldivat paika panna kõikvõimalike pooltõdede ja täisvalede levitajaid. Nojah, miks mitte. Aga pikapeale hakkas see minu meelest kuidagi hüsteeriliselt kõlama ja muutus tüütuks.
Mis vaimukustesse puutub, siis nende normaalsete raamatute autoritele paistab meeldivat paika panna kõikvõimalike pooltõdede ja täisvalede levitajaid. Nojah, miks mitte. Aga pikapeale hakkas see minu meelest kuidagi hüsteeriliselt kõlama ja muutus tüütuks.
Lugesin väljaandja Avita kodulehelt järgmist: "Mihkel Zilmeri sulest ilmunud „Normaalne söömine” ja „Normaalne joomine” on originaalse triloogia kaks esimest osa. Pärast pikki ja põhjalikke läbirääkimisi nõustus autor andma Avita kirjastusele ka selle kolmanda osa „Normaalne abielu” kirjastamise õigused." Kui söömise ja joomise asjus mõjub Zilmer päris usaldusväärselt ja huvitavaltki, siis abielu on küll selline teema, mille kohta ma tema arvamust ilmselt teada ei taha.
