Thomas Salumets "Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit"

Kas Jaan Kaplinski on mulle kunagi väga palju huvi pakkunud? Mitte eriti, vähemalt mitte viimase kümne aasta jooksul. Kas ma pean vajalikuks temast siiski üht-teist teada? Jah. Nii et selles mõttes on Jaan Kaplinski minu jaoks nagu elekter, sest ega ma sellestki suurt ei huvitu, aga normaalse inimesena võiks ju teada, mida see endast kujutab. Selliste eeltundmustega asusin pool aastat tagasi lugema Thomas Salumetsa kaheksast peatükist koosnevat monograafiat, mis osutus nii põhjalikuks ja detailirohkeks, et juba poole lugemise peal oli selge, et olen Kaplinskiga tutvumiseks kulutanud palju rohkem aega, kui mul üldse elus plaanis oli.

Salumets on kasutanud avaldatud ja avaldamata allikaid, ilmselt pea kõike, mis kunagi kusagil Kaplinski kohta või tema käega kirjutatud on: kõik ta teosed, artiklid ajakirjanduses, kirjad, päevikud. (Kuidagi eriti jäi meelde sellise seiga äramainimine, et Kaplinski hoidis mingi naise sõnumit oma telefonis hästi kaua aega alles.) Peale selle käsitletakse kõikvõimalikke poliitilisi ja ühiskondlikke sündmusi, mille keskel ta elanud on ning mis teda või mida tema mõjutanud on. Aga see ei ole muidugi pelk elu ja loomingu kirjeldus, see on eelkõige tema elu ja loomingu mõtestamine ja tema motiivideni tungimine nende faktide abil. Tsiteerin eessõna:

"... raamat [püüab] lugejatele pakkuda Kaplinski maailmanägemise ja maailmasobitumise kõige iseloomulikumaid väljendusi, alates "lihtsusetaotlusest" kui esteetilisest mõjuvahendist ja tema loomingu aluspõhjast, kuni arusaamani sõltuvusest kui sotsiaalse küpsuse märgist ning kuni kriitikani, mis puudutab dissidentlust ja selle mõttekust reaktsioonina totalitaarsele valitsusvormile".

Lugedes hakkasin vahepeal mõtlema, kas see pole kuidagi mitte ebaaus, kui inimese igast vähem või rohkem juhuslikust sõnast või fraasist on võimalik kinni hakata ning sellest siis ei tea mida välja pigistada ja järeldada. Õieti polegi asi niivõrd millegi järeldamises, vaid pigem kõige jäädvustamises ja mitte millegi unustamises. Ei tea, mis tundega Kaplinski seda raamatut loeb või loeks, sest vaevalt tal endalgi nii põhjalikult kõik meeles on oma tegude ja mõtete kohta.