Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Eks ta natuke kurb ole - rühkida poolküpses eas kaks aastat kõrgkoolis IT süsteemide arendajaks õppida, et siis aru saada, et professionaalsel tasemel programmeerimine oleks mulle pigem karistus kui kutsumus. Kui mind üldse miski kutsub, siis on see sellisel tasemel programmeerimine, nagu Al Sweigert oma imetoredas teoses "Automate the Boring Stuff with Python" (jep, netis ka täiesti tasuta loetav!) õpetab. Raamat teeb täpselt seda, mida pealkiri lubab: õpetab nõmedaid ja rutiinseid tegevusi Pythoni programmeerimiskeeles automatiseerima. Tõenäoliselt on enamikul arvutikasutajatest ette tulnud mingit nüri klõpsimist: failide ümberorganiseerimist, tabelitega jändamist, massilist kopeerimist ja kleepimist jne. Kui mingit sellist ühelaadset tegevust juba korda kümme tegema pead, võiks selle arutu toksimise asemel valmis kirjutada väikse programmikese, mis selle töö sinu eest ära teeb. Muidugi, kui on vaja pilte töödelda, pole vaja ise Photoshopi valmis programmeerida, ju

Atwoodi düstoopia "Orüks ja Ruik" tuletas kogetud elamuse poolest millegipärast meelde Andy Weiri "Marslast". Kui "Marslases" käis pidev füüsikaülesannete lahendamine, siis "Orüksis ja Ruigas" oli selle vasteks geenitehnoloogiaga seotu. Kuna ma kummastki valdkonnast midagi ei tea, lasin loetul end kaasa viia ja uskusin pimesi keerulisi termineid, meetodeid, tehnoloogiaid ja teooriaid, mida autorid mulle ette söötsid. Sellega nende raamatute ühisosa, tõsi küll, piirduski. "Marslane" oli ju mäletatavasti optimistlik ja energiline, "Orüks ja Ruik" aga masendav, sest kujutatud lähitulevik mõjus häirivalt võimalikuna. Lugesin EPL-ist mingit vana arvustust, mille autor kirjutas: "Kurjusest ja maailmahukust rääkiv “Orüks ja Ruik” on viieline raamat, miinuse saab see vaid kurjuse puudumise pärast. Raamatus on seda kurjust nii et tapab, ülemääragi, aga see ei lähe südamesse ega tekita meelelahutuskirjanduseks nimetatavale ki

Ajaloolase ja eesti kirjanduse tõlkija Jean-Pierre Minaudier' esseelikul teosel "Grammatika ülistus" õnnestus üks õige kummaline asi: kahtluse alla seada mu keeltearmastus. Ma tõesti armastan keeli, mida kummalisemaid ja haruldasemaid seda enam, aga see raamat oli nii igav lugeda, et hakkasin tõesti mõtlema – äkki mu tunded evidentsiaalsuse ilmingute vastu udmurdi keeles ei olnudki siirad!? Äkki mulle ei meeldinudki lugeda nganassaanikeelseid tekste, mille iga lause rääkis põhjapõtradest!? Kas ma olen viisteist aastat vales elanud?! Minaudier on ühte pikka teksti pannud kokku kõik põnevad faktid, mis tal kõigi keelte kohta jagada on. Faktidele ja nende valikule pole mul midagi ette heita, aga mulle hakkas vastu kirjapaneku stiil. Laused olid kohati valusalt pikad (ma räägin siin lausetest, mis olid vähemalt lehekülje pikkused) ja tundus, nagu raamatul poleks ei otsa ega äärt, ei algust ega lõppu. Alustati suvalisest kohast ja lõpetati sama suvaliselt. Teos on kirjuta

Tore raamat, mis kirjeldab Rootsi keskklassi kujunemist 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Mitte eriti üllatuslikult tuleb välja, et palju sellest, mida tänapäeval lai üldsus iseenesestmõistetavaks peab, polnud seda teps mitte sada aastat tagasi, olgu siis kõne all hügieeniharjumused või vanemate suhted oma lastega. Kõrvutades talupoegade kombeid ja eluolu keskklassi omaga, võiks ilmselt kergesti kalduda ühtede romantiseerimisse ja teiste naeruvääristamisse, sest kohati tundub, et põhjust nagu oleks, aga õnneks pole seda juhtunud. Autorid on olnud tasakaalukad ja kenasti põhjendanud kõigi ühiskonnakihtide motiive, nii et tundub igati loogiline, et oldi sellised, nagu oldi. Ühesõnaga, kui sellise mõneti diibi sarja raamatut lugema asuda, ei tea ju kunagi, kui lihtsalt tekst end kätte annab. Selle eksemplariga läks ütlemata hästi, oli huvitav, aga samas nii mõnusasti loetav, et oleks võinud poolteist korda pikemgi olla. Sageli pean ma raamatutes viideteküllust tüütavaks ja

Kõndimine on tore, lugemine on tore, ju siis on ka kõndimisest lugemine tore. Vähemalt nii ma selle raamatu ostmist endale põhjendasin. Ja tõesti, raamat on päris tipp-topp. Gros kirjutab eri liiki kõndimisest ja milliseid mõtteid ja tundeid kõik need eri kõndimised tekitada võivad. Kõndida saab ju üksi või mitmekesi, mägedes ja linnades, võib niisama uidata või palverännakule minna - ilmselge, et kõndimiskogemused võivad seega õige erinevad olla. Suurem osa raamatust kasutab illustreerivaid näiteid kõndimislembeste suurvaimude eludest, esindatud on näiteks Nietzsche, Rimbaud, Gandhi, Rousseau, Thoreau. See oli päris kena võte, mulle need kirjeldused täitsa meeldisid, erandi pean aga tegema Thoreaule. Talle pühendatud leheküljed läksid nii loodusromantiliseks kätte ära, et mul sai sellest lüürilisest jauramisest väga kiiresti villand (mõne teise tüübi puhul oli tegelikult sama häda, aga veidi lahjemas vormis). Mulle meeldib vist lihtsalt linnas rohkem kõndida kui looduses, aga ma ka

Lugesin hiljuti Atwoodi "Teenijanna lugu", sest viimasel ajal kuidagi tihti mainitakse seda millegagi seoses ja ma tahtsin teada, mis värk siis on. Kahjuks pole olnud tahtmist ega energiat sellest kirjutada. Küll aga innustas "Teenijanna loo" lõpetamine järgmisel korral raamatukogu külastades kaasa haarama autori 1969. aastal ilmunud teost "Maitsev naine". Natuke pentsik, et see kuulub Eesti Raamatu roosasse sarja "Armastavad naised". Tundub, nagu tegu võiks olla mingisuguse lihtsakoelise lemberomaaniga - mida see aga pole. Tõesti, on naisi ja on armastust, aga ma pole päris kindel, kas ükski neist naistegelastest armastav on. Teose peategelane Marian on 20ndates eluaastates linnanaine, kes peatselt abielluma peaks. Mida lähemale pulmad jõuavad, seda vähemaid asju ta süüa suudab ja seda rohkem tal üleüldiselt katus ära sõidab. Ongi nagu kogu lugu. Huvitavaks tegid selle loo minu jaoks kaks asja. Esiteks olid praktiliselt kõik tegelased üsn