Postitused

Kuvatud on kuupäeva september, 2017 postitused

Jan Guillou "Kurjus"

Kujutis
Teisipäev 23:30. Mõtlesin enne magamaminekut heita pilk raamatusse, mille raamatukogust koju olin toonud. Et kas paistab ka hea lugemine olevat. 00:58. Olin kogemata 89. leheküljeni lugenud, aga kuna järgmine hommik pidin ometi tööle minema, sundisin end raamatut käest panema ja tuld kustutama. 01:00. Panin tule uuesti põlema ja lugesin edasi, sest ei suutnud südame tagudes uinuda. 01:33. Sain lõpuks uinutud.
Kolmapäev
Lugesin hommikusöögi kõrvale, tööle kõndides, paar lauset töölgi, rongiga sõites ja jälle poole ööni koduski.
Neljapäev Jõudsin plaanitust hulga hiljem tööle, sest lugesin hommikul kodus raamatut. Lõpuni jäi siiski veel 15 lehekülge. Nendega maiustasin pärast õhtusööki.
--- Vot selline raamatuneelamiselamus. Kulus marjaks ära "Gödel Escher Bachi" lugemise vahele. Tahtsin ka kirjutada, et kulus lõdvestuseks ära, aga see oleks vale olnud. "Kurjus" oli õige pingelise süžeega, vägivaldne peale selle, nii et lõtvusest tunduks kohatu rääkida.
Niisiis. 1950nd…

Tove Jansson "Suveraamat"

Kujutis
Täiskasvanud lugejale mõeldud "Suveraamatus" suurt midagi ei toimu, on lihtsalt suvi ühel väiksel saarel, kus kaks kanget, üks vanaema ja ta lapselaps, hängivad, loodust jälgivad ja vahepeal juttu veeretavad. Kõlab kuidagi... potentsiaalselt tüütult või igavalt, aga tegelikult polnudki seda sugugi mitte. Oli vaat et ootamatugi. Näiteks ei mäleta ma, et oleksin kunagi enne ilukirjanduses kohanud vanaema, kes raamatu jooksul korduvalt oksendab. Vanaema ja lapselaps tegelevad raamatus kuidagi üldinimlike asjadega, mitte vanaemade-asjade ja laste-asjadega: näitavad iseloomu, vaidlevad, arutavad maailma asju, seisavad hirmudega silmitsi, seiklevad, tujutsevad... Tahtmata päris suuresõnaliseks minna, võib "Suveraamatu" kohta vist öelda, et see raamat on seest suurem kui väljast - vähemalt kindlasti suurem, kui see ludri pisieksemplar, mille ma raamatukogust sain ja mis mu käes kurva krõbinaga ära lagunes.