Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Goodreads pakub kasutajatele mitmesugust statistikat nende lugemisharjumuste kohta: raamatuid saab mitmel moel organiseerida ja sorteerida, saab seada lugemiseesmärke ja nende täitmist jälgida, aasta lõpus genereeritakse ülevaade möödunud aastast jmt. Ma tahtsin aga teada asju, mida Goodreads mulle otsesõnu (vist) ei öelnud ja kuna mul oli parasjagu palju vaba aega, siis mõtlesin uurida, kuidas ise oma küsimustele vastused leida. Goodreadsil on normaalselt dokumenteeritud  API  ja Goodreadsis on ka grupp Goodreads Developers, kust ma mõnele küsimusele vastuse sain. Olgu öeldud, et ma tahtsin algusest peale teha hästi lihtsaid asju, sest ma ei oska õieti programmeeridagi, ma polnud kunagi varem ühtegi API-t enda kasuks tööle pannud ja mu statistikaalased teadmised on sellised, et ma võiksin mingeid dispersioonihinnanguid välja arvutada küll, aga on väga kahtlane, kas ma neist midagi mõistlikku ka järeldada oskaksin. See tegi kõik edasise mu jaoks muidugi hulga lihtsamaks. Eesmärk

Andrus Kasemaa on oma teostes kirjutanud Poeedirahu leskedest ja nende kaduvast maailmast, nüüd siis teos, mille kohta võib vist öelda, et siin nimetatakse asju ja inimesi nende õigete nimedega. "Ajapüüdjas" on ligi viiekümne inimese mälestused, mis annavad kokku ülevaate 20. sajandist Kokoral ja selle ümbruses Tartu- ja Jõgevamaal. Ega sellises vanavaras või selle kogumises pole midagi uudset ja mingis mõttes on need lihtsalt kõikuva huvitavusastmega tavaliste inimeste meenutused, aga kuidagi on minu meelest Kasemaal õnnestunud kokku panna miski, mis on suurem kui selle osade summa. Võib-olla on see tänu õhinapõhisusele ja austusele selle koha ja nende inimeste vastu. Paljud mälestused tundusid olevat nii usalduslikus õhkkonnas jagatud, et mul on lausa imelik neid siin tsiteerida, olgugi et need on nüüd ju ometi kõigile lugemiseks raamatusse raiutud. Enim köitsid mind vanemate inimeste meenutused II maailmasõja eelsest ajast. Neis oli palju argielulist, sellist, mille