Susan Luitsalu "Ka naabrid nutavad"

Päris tore oli vahelduseks lugeda lobedat ajaviitekirjandust, mis tarbimisel mitte mingisugust vastupanu ei osutanud. Juhtus lausa nii, et kui diivanil laiseldes oli dilemma, kas ajuvabalt Redditis surfata või Luitsalu raamatut lugeda, valisin viimase. Rõõm oli küll üürike, sest raamat sai lihtsalt nii ruttu läbi.

"Ka naabrid nutavad" jutustab mahedalt iroonilises võtmes elust Lehtla-nimelises mereäärses uusasumis. Puid seal pole, on vaid pöetud muru ja maast laeni akendega majad, kust naabrid sisse saavad vahtida. Mulle jäi mulje, et iga tegelane kujutas justkui mingit stereotüüpi või klišeede kogumikku, mitte omaette isiksust. Esindatud on wannabe-influencer teismeline; pärast terviseriket rattaliibukad selga tõmmanud rikas keskealine paks mees; pealtnäha unistuste elu elav koduperenaine, keda mees vaimselt ja füüsiliselt terroriseerib; kade ja kahtlustav naine, kes purjus peaga foorumites räuskamas käib jne. Ainult Mustamäelt pärit pensionär Maire, kellele poeg Lehtlasse maja ostis, mõjus nende teiste tüüpide seas kui indiviid, mitte tüpaaž. Mulle tundub, et kas raamat meeldib või mitte, sõltubki ehk sellest, kas lugejale istub see tüüpide assortii või ihkaks pigem isiksusi. Aga isiksuste korral ei joonistuks võib-olla nii hästi välja see läbilõige meie tänapäeva keskklassist. Igatahes kirjutada oskab Luitsalu nii või teisiti. Plaanin kindlasti millalgi lugeda ta "Minu maailm. Seiklused ei hüüa tulles", see peaks mu isiksusteisu ka ilmselt rahuldama.

Kommentaarid