Svetlana Aleksijevitš "Pruugitud aeg. Punainimese lõpp"

Lugesin aasta tagasi järjest läbi Svetlana Aleksijevitši "Tšernobõli palve" ja "Sõda ei ole naise nägu". Kuna üks oli parem kui teine, asusin nende järel kohe ta "Pruugitud aja" kallale. See on samasugune intervjuudena kogutud monoloogide kogumik, teemaks inimeste tunded, mõtted ja mälestused elust enne ja pärast Nõukogude Liidu lagunemist. 168. leheküljeni lugesin, siis enam ei jaksanud. Elamus kiskus liiga rusuvaks. Jätsin asja sinnapaika, kuniks tänavu sügisel tundsin, et viimasel ajal on neid vahvaid lasteraamatuid juba piisavalt loetud, aeg on naasta millegi tõelisema juurde.

Nagu öeldud, on selle raamatu aines elu enne ja pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Sõna saavad sõja- ja töökangelased, kommunistid ja kapitalistid, ohvrid ja timukad, noored ja vanad, vangid ja politseinikud, venelased ja kaukaaslased, mehed ja naised. Mitte eriti üllatuslikult saab lugeda, kuidas varem tsiteeriti köögilaua taga Gogolit ja Puškinit ning oluline oli suure idee nimel võitlemine. Raha ja asju oli vähe, aga see-eest jagasid kõik koos seda rasket saatust. 90ndatel oli järsku kõik teisiti: tegijad olid need, kes oskasid kaubelda ja kel oli palju pappi, oluliseks said Itaalia sanitaarseadmed, reisid Türki ja välismaa autod. Kel raha polnud, oli mõttetu tüüp - ja neid oli palju. Ei lugenud enam töövõitude eest saadud diplomid ega sõjast saadud ordenid. Inimesed olid solvunud ja alandatud - vähemalt need, kelle elu hiilgeaeg Nõukogude Liidus möödus. Noored (kuigi kaugeltki mitte kõik) nägid elu juba teistmoodi ega õhanud mingite ammuste kannatuste järele. Nii et peale kõige muu veel ka uus põhjus põlvkondadevaheliseks konfliktiks. 

1985. aastal Eesti NSV-s sündinuna pole eelnevalt kirjeldatu mulle muidugi suuremat sorti uudis (välja arvatud kõikvõimalikud piinamismeetodid, mille peale ma ise tõesti kunagi tulnud poleks), küll aga sain uusi teadmisi venelaste ja tšetšeenide vahelistest konfliktidest ning Valgevene olukorrast. Raamat lõppebki 2010. presidendivalimistega Valgevenes. Kuu arestikambris veetnud naisüliõpilane jutustas Aleksijevitšile protestidest ja tolleaegsest meeleolust Valgevenes. Usuti, et nüüd küll hakkavad asjad muutuma! Praeguseks on sellest kümme aastat möödunud ja pole seal praegugi väga hõisata.

Uued faktiteadmised polnud aga tegelikult üldse põhjus, miks ma "Pruugitud aega" lugesin. Kütkestas ikkagi Aleksijevitši kaubamärk: tundeküllased monoloogid, mis olid nii isiklikud, et lugejana tekkis tunne, justkui istuksin jutustaja köögis ja neid lugusid usaldataks just mulle. Aga nagu öeldud, kiskus asi vahepeal üsna masendavaks. Kui nüüd Varlam Šalamovi "Kolõma jutud" veel lõpuni loen, peaks mõneks ajaks rõõmukirjanduse juurde naasma. Ei jaksa kogu aeg trauma peal elada, olgu trauma siis raamatutes või ilmsi. 

Suurim unistus oli surra! Ennast ohverdada. Anda oma elu. Komnoore tõotus: "Olen valmis andma oma elu, kui mu rahvas peaks seda vajama. " Ja need polnud pelgalt sõnad, meid päriselt kasvatati niiviisi. Kui tänaval sammus sõdurite kolonn, jäid kõik seisma... Pärast sõja võitu oli sõdur eriline inimene... Parteisse astudes kirjutasin avaldusse: "Olen programmi ja põhikirjaga tutvunud ning tunnistan neid. Olen valmis andma kodumaale kõik oma jõud ning kui vaja, siis ka elu."

Ma olen nõukogude inimene ja mu ema on nõukogude inimene. Ehitasime sotsialismi ja kommunismi. Kasvatasime lapsi: kauplemine on häbi ja õnn pole rahas. Ole aus ja anna elu kodumaale, kodumaa on kalleim vara. Ma olin alati uhke selle üle, et olen nõukogude inmene, aga nüüd onsee muutunud justkui häbiasjaks, sa oleks nagu mingi alaväärtuslik. Enne olid kommunismi ideaalid, nüüd on kapitalismi ideaalid: "Ära anna kellelegi armu, sest sulle ei anta armu."

"Me räägime kogu aeg kannatusest... See on meie tunnetuse tee. Lääne inimesed paistavad meile naiivsetena, sest nad ei kannata nagu meie, neil on rohtu iga vistriku vastu. Seevastu meie istusime laagrites, katsime sõja ajal kogu maa surnutega, kühveldasime Tšernobõlis tuumakütust paljaste kätega. Ja nüüd istume sotsialismi rusudel. Nagu pärast sõda. Me oleme läbi käinud paksust ja vedelast, kõik külmad ja kuumad. Meil on oma keel. Kannatuse keel. Proovisin sellest rääkida oma tudengitega... Nad naersid mulle näkku: "Me ei taha kannatada. Meie jaoks on elu hoopis midagi muud." Pole meie hiljutisest maailmast veel tuhkagi aru saanud, aga elame uues. Terve tsivilisatsioon heideti prügimäele..."

Demokraatiat nafta ja gaasi eest ei osta ning teda ei saa ka importida nagu banaane või Šveitsi šokolaadi. Ei saa kehtestada presidendiseadlusega... On vaja vabu inimesi, kuid neid polnud. Neid pole ka praegu. Euroopas on demokraatia eest kakssada aastat hoolitsetud nagu murulapi eest. Kodus nuttis ema: "Sina siin räägid, et Stalin on paha, kuid tänu temale me võitsime sõja. Aga sina tahad kodumaa reeta." Külla tuleb mu vana sõber. Joome köögis teed. "Mis edasi? Ei midagi head senikaua, kuni me pole kõik kommarid maha laskund." Jälle verevalamine? Mõne päeva pärast hakkasin ma ajama väljasõidupabereid...

Elu on täiesti muutunud. Maailm on nüüd jagunenud teistmoodi: mitte valgeteks ja punasteks, mitte nendeks, kes istusid kinni ja kes panid istuma, kes lugesid Solženitsõnit ja kes teda ei lugenud, vaid nendeks, kes saavad osta ja kes ei saa. 

Lõpetuseks ka midagi lõbusat:

Ta keelitas õde niimoodi: "Mehele on alati hoidjat vaja. Hea naine on oma mehele natuke nagu ema eest. Üksinda muutub mees hundiks... hakkab põrandalt sööma..."