Corinne Averiss "Käbikäpp ja Pähklinäpp" (illustreerinud Susan Varley)

 

Miks mitte vahelduseks mõneks konventsionaalsest lasteraamatust kirjutada? Siin on meil armas suur raamat, mis jutustab kahe pisinärilise sõprusest. Nad on üksteisega äravahetamiseni sarnased parimad sõbrad, kelle nimedki - Käbikäpp ja Pähklinäpp - on nii sarnased, et lugedes oli neil raske vahet teha. Miski on neil aga ka erinev: nende kodu. Ühe meelest on nimelt tema kodu kehvem kui teise oma. Nagu arvata võib, selgub lõpuks, et tegelikult pole pabistamiseks põhjust ja kõik on kõige paremas korras.

Iseenesest kena raamat ja põhimõtteliselt tore sisu, aga kui asja lähemalt uurida, ilmneb siiski paar kripeldavat asjaolu. Kuigi raamat käsitleb justkui koduhäbi teemat (vt ka Andrus Kasemaa "Ema tuba"), siis võinuks arvata (vähemalt ma arvasin), et jõutakse järeldusele "oma kodu pole vaja häbeneda, sest inimeste võimalused ja vajadused on erinevad". Mis siis, et ühe närilise kodu on vaesema moega kui teise oma, see ei tähenda, et nad sõbrad ei võiks olla! Aga ei, siin raamatus selgub hoopis lõpuks, et kehvema kodu elanik oli asjast valesti aru saanud, sest ta kodu oli hoopis ekstrailus. Puänt seegi muidugi.

Teine kripeldus on seotud sõprade sarnasusega. Rõhutatakse, kui vahvalt ühesugused nad on. Kui "Erinevus rikastab" võib panna silmi pööritama, siis "Ühesugusus rikastab" kõlab minu meelest lihtsalt vääralt ja võimatult. Mul endal on siin mängus üks kasvuea pöördeline kogemus, kui 5. klassis sain endale kogemata samasuguse jope kui oli mu lahedal klassiõel. Jäin tollal mõtlema: kumb siis õigupoolest on ihaldusväärsem, olla nagu teised või erineda? Vaagimist oli palju, aga lõpuks otsustasin, et parem on mingit oma asja ajada. 

Samas ei tea ma muidugi, et autorid loo moraalina just seda silmas pidasid, mida ma esimeses lõigus välja tõin. Võib-olla oligi see lugu justkui stardipunktiks, mille abil pärast lugemist nende teemade üle arutleda. Kuidas siis ikkagi on selle koduhäbiga? Millel peaks sõprus rajanema? Mis on tähtis ja mis mitte?