Kole kiusatus on alustada postitust millegi andeks palumise sarnasega, sest olen kirjutamas ulmeraamatust, olemata ise suurem asi ulmelugeja. Üsna üleliigne põdemine tegelikult. Rääkides põdemisest, siis just põdedes ma "Ajudraiverit" lugema asusingi. Minu eluseltsiline oli Loteriis ilmunud arvustuse ajel omale (otse Lummuri kirjastusest) "Ajudraiveri" eksemplari tellinud ja luges selle haigevoodis kahe hingetõmbega läbi. Ma olin ka haige ja tahtsin samuti head kraami kogeda ning olgugi, et ma kahe päeva asemel seda kaks nädalat lugesin, jäin täitsa rahule.
"Ajudraiveri" tegevus toimub tuleviku virtuaalmaailmades, kuhu inimesed pärast surma satuvad. Nimelt olid tulevikumaailmas tehisintellektid nii arenenud, et pärast inimkonna hävitanud biokatastroofi otsustas üks neist tehisintellektidest nimega Nohup ohjad haarata ja kõik kunagi elanud inimesed virtuaalselt ellu äratada. Nende seas taaselustatakse ka Tartu itimees Felix, kelle naine äsja maha jättis ning kelle nõme ülemus Virge ei lubanud kontoris peaparanduseks õlut lürpida. Felix oli küll täies elujõus, aga juhuslike baarisõprade autosse istumine lõppes tema jaoks... paradiisi jõudmisega. Nohup oli teinud sedasi, et esimesena jõuavad neurikud ehk virtuaalselt uuesti sündinud inimesed paradiisi, mis oleks justkui Vahitorni ajakirjast maha viksitud. Valged hõlstid, pilvekesed, purskkaevud. Nupukamad hammustavad aga varem või hiljem läbi, et sellega asi ei piirdu ning jõuavad edasi teistesse virtuaalidesse. Näiteks Tartust on mitme eri ajastu virtualiseeringud, kus saab ringi mütata, õlut juua ja pärast ühe klikiga pohmelli tühistada.
Ainult et kas pole ebaõiglane, et need võimalused avanevad vaid osale? Felixil õnnestus see võrdlemisi ruttu, sest ta polnud usklik ning töötas IT-s, aga kuna ellu äratati kõik kunagi elanud inimesed, hängib paradiisis ka näiteks keskaja rahvast, kes ei oska ette kujutadagi, et nad mingisugused virtualiseeringud võiksid olla ja nii nad sinna paradiisi tolknema jäävadki. Pealegi on see vaid probleemi üks külg. Kui nood neurikud paradiisist ka minema saaksid, ei peaks nende mõistus sellele mentaalsele hüppele ilmselt vastu ja nad läheks lihtsalt lolliks. Tehisintellektid ei paista sellest hoolivat, aga progressiivsed neurikud - sealhulgas Felix -, asuvad võitlema kõigi õiguse nimel paradiisist pääseda. Lahendus on olemas mingisuguse ajudraiveri näol, tuleb vaid natuke tehisintellektidega madistada, et see käiku lasta.
Kogu lugu oli väga tehnoloogiakeskne ja ma kujutan ette, et leidub lugejaid, kellele säherdune tehnotekst kohe une peale või südame pahaks ajab. Mulle aga meeldis, tegi seda väljamõeldud maailma vist hoopis hubasemaks. Üldse oli raamat üsna hubase moega, polnud mingit suurt sõdimist, verd ega soolikaid, pigem sain lugejana mõnuleda õdusas eskapismis. Olukorras, kus mu päriselus oli kogu pere tatine ja palavikus ning mu viimane lennureis toimus 2019. aastal, oli kuidagi hästi lohutav raamatu abil ajas ja ruumis seigelda ning näiteks mõnesaja aasta tagusesse Tartusse teleporteeruda ja ilma igasuguse mureta seal õlut libistada. Meenub, et kui peategelased põrgusse sattusid, sain kodustele hõigata "Oi, ma tahaks ka sellises põrgus olla, neil on seal kamina ees nii mõnus puhata ja mõtiskleda!". Raamatu teises pooles ei suutnud ma vahepeal üldse jälgida, mis toimub või kuidas üks sündmus kuidagi eelmisest tulenes, aga see ei tundunud eriti oluline. Läksin vooluga kaasa ja nautisin reisi.
Postita kommentaar
0 Kommentaarid