Üks veidramaid ja kummitama jäävamaid raamatuid, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Rootsi kunstniku Eva Lindströmi illustreeritud ja kirjutatud "Sild" mõjub esmapilgul kui lapse interpretatsioon põrsakest ja hunti sisaldavast muinasjutust. Illustratsioonid on natuke nagu naivistlikumat sorti, tehtud guaššide, vesivärvide ja hariliku pliiatsiga. Perspektiivi on kujutatud kuidagi moondatult ja tänu sellele näevad kõik ruumid suured ja kõledad välja.
Lugu on iseenesest lihtne: põrsake sõidab autoga, kuni kohtab hunti, kes teatab, et sild on katki ja kutsub ta endale külla. Põrsake läheb. Istuvad siis seal hundi juures põrsake, hunt ja hundi elukaaslane teine hunt. Joovad kohvi. Söövad küpsiseid. Räägivad, kuidas elu seal kandis ka on. Huntide sõnul pole neil üldse üksildane olla, sest vahel käib neil külalisi. Ühel hetkel arvab hunt, et sild võiks nüüd korras olla ja põrsake tänab kohvi eest ning asub teele. Puänt saabub siis, kui põrsake teel kohatud kotkale kurdab, et ta silda ei leida.
Lugesin eile seda raamatut ja taban end veel tänagi uuesti ja uuesti selle peale mõtlemast. See pinge, mis loos peitus, haaras mind nii kaasa ja jäi painama ka pärast lõpplahendust. Me kõik teame, mis juhtub põrsastega, kes huntidega kaasa lähevad. Nagu sellest vähe oleks, olid raamatus nii muuseas siin-seal vedelemas sellised ähvardavad objektid nagu kirves, tikud ja saag. Aga võta näpust, lõpp oli hoopis midagi kafkalikku. Aga mida arvab asjast mudilane, kes ehk nurgas seisvast püssist pauku oodata ei oska? Ma ei tea. Ju on see lihtsalt vahva raamat põrsa päevast. On see üldse lasteraamat? Vist ikka on? Võib-olla on see just sobiv lastele, kes on selles vanuses, mil nad enne magamaminekut peavad saama ammendava vastuse eksistentsiaalsetele küsimustele stiilis "Kuidas koerad nutavad?".
Postita kommentaar
0 Kommentaarid