Raymond Briggs "The Snowman"

Tähelepanu! Teises lõigus reedan raamatu lõpplahenduse!

Kuulsin sellest lumemeheloost esmakordselt alles sõnatute raamatute maailma sukeldununa. 1978. aastal ilmunud "The Snowman" on nimelt sõnatute raamatute klassika, kohustuslik teos igas sõnatute raamatute hittide nimekirjas. Tihtipeale tuuakse veel ekstra esile selle oma ajast ees olemist, kuna leheküljesuuruste piltide asemel on raamat hoopis sõnadeta koomiks, milles stseenid üksteisele järgnevad. Pole imestada, et selle põhjal ka animafilm tehtud on. Ma ei teadnud muidugi sellestki enne midagi, aga asja lähemalt uurides selgus, et brittidele on see vaat et kohustuslik osa jõuludest, sest seda näidatakse juba aastaid igal jõululaupäeval Channel 4 kanalil. Raamatus pole tegelikult otseselt midagi, mis jõuludele viitaks, see pandi alles filmis loole juurde.  

Loos ehitab poiss lumemehe, kes öösel ellu ärkab. Poiss näitab talle oma elamist ja nad teevad koos igasugust pulli - lumemees proovib poisi vanemate riideid selga, mõnuleb suures külmkapis, mängib pliidiga, proovib rulaga sõita. Siis kutsub lumemees aga poisi endaga kaasa üle linna lendama. Näiteks liuglevad nad üle Brightoni Royal Pavillioni - ehitise, millest ma midagi ei teadnud, ja mida piltide järgi oleksin selle tornide järgi pidanud mingisuguseks õigeusu kloostriks. Kui päike hakkab tõusma, peavad nad tagasi kiirustama. Lumemees võtab maja ees oma liikumatu asendi uuesti sisse ja poiss läheb magama. Kui ta hommikul ärkab, tõttab ta esimese asjana muidugi lumemeest vaatama. Lumemeest aga enam pole, on ainult loiguke mütsi ja salliga.

Minu meelest on "The Snowman" kuidagi eriliselt hästi õnnestunud raamat. Kuigi raamatus pole ühtegi sõna, jutustavad need pliiatsijoonistused loo nii selgelt ära, et teksti järele nagu igatsust ei tekigi. Tuhmivõitu illustratsioonid on kuidagi hästi unised-lumised, annavad täpselt edasi talvetunnet ja panevad ka keset suve selle järele õhkama. Vaatamata mõningasele unenäolisusele on lugu hästi tempokas ja kuidagi aktiivne ning vaatamata mõneti trööstitule lõpplahendusele jääb raamatust pigem mõnus tunne. Lumemees võis ära sulada, aga lõbus oli sellegipoolest - vahet pole, kas unes või ilmsi.

1992. aastal ütles autor ühes raadiointervjuus:

"I don't have happy endings. I create what seems natural and inevitable. The snowman melts, my parents died, animals die, flowers die. Everything does. There's nothing particularly gloomy about it. It's a fact of life."