Indrek Koff "Koju" (illustreerinud Marja-Liisa Plats)

Indrek Koffi kirjutatud ja Marja-Liisa Platsi illustreeritud pildiraamat "Koju" moodustab minu jaoks koos Anti Saare "Kojamees Urmase" (illustreerinud Ulla Saar) ja Kätlin Vainola "Liftiga" (illustreerinud Ulla Saar) mingisuguse püha kolmainsuse, mis on enim mõjutanud minu maitset lastekirjanduse vallas. Need pole mu kõige lemmikumad lasteraamatud, aga just need avaldasid mulle esimestena mõju, kui ma umbes kümme aastat tagasi tänapäevase lastekirjandusega tutvust hakkasin tegema. Olen "Koju" lugenud ja vaadanud kümneid kordi ja mõni illustratsioon muudab mind siiani naeruväärselt sentimentaalseks. Tekst näiteks tundekeeli nii väga võnkuma ei panegi, aja jooksul on see vimkadega vürtsitatud umminummisus end isegi veidi ammendanud. Võib-olla kümme aastat tagasi mõjus uudsemalt selline lapse vaatenurgast jutustatud tekst, milles argielustseenidest vilksasid läbi vahva kirjanikuonu, kellel tuli suust paha lõhna, tänavalt leitud süstal, Aleksandri kooki pakkuv tädi Anneli või vahvad tralliautod. Tegelikult, kui nüüd mõtlema hakata, siis võib-olla oli 10ndate keskpaigas nunnusus üleüldiselt rohkem hinnas. Kas või rõivamoeski oli tollal kõvaks sõnaks just twee-stiil. Tänapäeval mõjuvad ümarad kraenurgad juba vanamoeliselt ja sama tahaks natuke öelda selle armsa aguliromantika kohta.

Sedasi heietades unustasin, et kõik mu lugejad pole seda raamatut võib-olla kümneid kordi lugenud, ega tea selle sisust mitte midagi. "Koju" jutustab sellest, kuidas ühel teisipäeval peab viieaastane Madis üksi lasteaiast koju minema. Koduteed on mitu nädalat harjutatud, lasteaiaõpetajaid on hoiatatud ja Madisel on paela otsas oma võti. Kui tähtis päev käes, asub Madis teele, nagu plaanitud, ning kohtab koduteel läbi õdusa puitasumi kõiksuguseid värvikaid tegelasi. Mõnega saab juttu tehtud, mõnel külas käidud, mõnda kaugelt piieldud. Vaatamata mõnele takerdusele jõuab ta kenasti koju ja kõik lõpeb hästi.

Millegipärast esimesi kordi lugedes ma seda nii väga ei teadvustanudki, aga praegu häirivad mind süžees kaks sündmust. Esiteks oleks justkui lehekülg puudu selle vahelt, kui peategelane alles kojuminekuks valmistub ja siis juba koduteele on asunud. Pole pilti või teksti, mis annaks mõista, et ta nüüd minema hakkab. On plaanid, on ettevalmistused ja siis juba juhtuvad igasugused seiklused. Teiseks on raamatu lõpus natuke segane, mis seal siis nüüd juhtus. Kõik on justkui hästi, aga siis ühel hetkel kohtub Madis oma vanematega ja need tunnevad suurt kergendust, et pojakest näevad. Kas Madis eksis ära, aga ei saanud sellest ise arugi, vaatas ainult, et juba on pime, ega mõelnud sellele, et ta pole veel koju jõudnud? Kui ma nüüd sellest kirjutan, tundub see kõige loogilisem seletus.

Kui see viimane lõik nüüd ka natuke kriitiline sai, siis kokkuvõttes pean siiski rõhutama, et raamat on mulle väga armas ka kümme aastat pärast esmakohtumist ja nii Indrek Koffi kui ka Marja-Liisa Platsi tegemistel hoian ma siiamaani agaralt silma peal suuresti just tänu "Koju" mõjule.