Ia Genberg "Pisiasjad"

"Elame oma elu jooksul palju elusid, väiksemaid elusid, mille jooksul inimesed tulevad ja lähevad, sõbrad kaovad, lapsed kasvavad suureks ja ma ei saa kunagi aru, milline minu eludest on kõigile ülejäänutele raamiks. Kui mul on palavik või ma olen armunud, tundub kõik nii enesestmõistetav, minu "mina" libiseb kõrvale ja teeb ruumi nimetule õnnele, tervikule, mille kõik pisiasjad on üksteisest lahutamatud ja selged."

Olen tänavu jõudnud lugeda kolm romaani, kõik üsna suvalised ning alustatud, loetud ja lõpetatud täie teadmisega, et midagi elumuutvat neist ilmselt ei kooru. Vahel tõstab minus pead miski, mis käsib sobrada oma GoodReadsi want-to-read nimekirjas, kust leiaksin kindlasti kümneid - kui mitte sadu - raamatuid, mis võiksid avaldada kauakestvat ja pöördumatut mõju, aga tihtipeale kukub ikka nii välja, et näen midagi uut ja läikivat ja... teate isegi.

Kolmas neist tänavu loetud juhuslikest romaanidest oli rootsi kirjaniku Ia Genbergi "Pisiasjad". Tegelikult ei tea, kas romaan on korrektne nimetus, sest teos koosneb neljast portreest, mis on justkui neli jutukest kirjutajale olulistest inimestest. Eks muidugi võib vist öelda, et nende nelja portree kaudu visandub ka viies portree - kirjutajast endast. Kirjeldatakse ekspruuti Johannat, sõpra Nikit, ekspeikat Alejandrot ja Birgittet (kelle täpsem isik tuleb potentsiaalsele lugejale mõeldes siin saladuseks jätta). Portreteeritavad on justkui erinevad inimesed, aga samas kuidagi ühtmoodi intensiivsed, karismaatilised ja vähem või rohkem peast segased. Sellised, kes meelde jäävad. Võib-olla sellised inimesed ongi just hea meenutamismaterjal, sest nende hullus ei lase neil tihtipeale teiste eludes kaua pildil olla, aga unustada on neid võimatu. Kuna minategelane paistis vanuse, soo ja muude omaduste poolest kangesti meenutavat autorit ennast, võiks vist tekkida küsimus, kas "Pisiasjades" on ka midagi autobiograafilist. Esimene mõte on "ei" ja teine mõte on "kui jah, siis ei huvita". Millegipärast tõesti selle raamatu ja selle autori puhul on mul täiesti ükskõik, kas või kui palju siin päriseluga pistmist võiks olla.

Kuigi raamatul polnud nagu häda midagi, tunnen, et unustan selle varsti. Peab küll märkima, et lugedes hakkasid üksteise järel meenuma kõik need kurioossed ja karismaatilised inimesed, kes minu elust kuidagi mõjukalt läbi on astunud. Siinkohal võiks lihtsasti nukrameelsusse laskuda, sest paljudest neist ei tea ma juba ammu mitte midagi, aga mingitsorti lohutus oli siitsamast raamatust võtta:

"[...] sõprus selle vanuses (ma olin kakskümmend kolm) oli midagi muud kui praegu. See võis kesta igavesti kaks kuud, kaks aastat või kaks tundi, sel polnud tähtsust, sest tähtis polnud aeg, vaid ägedus, või hoog või selle kontsentreeritud mõte."