Sydney Smith on Kanada illustraator ja lasteraamatute autor. 2019. aastal ilmunud "Small in the City" on esimene raamat, mille ta nii kirjutas kui ka illustreeris. Mõtlesin esiti, et raske on sellest kirjutada, kuna suur osa elamusest tuleb raamatu puändist, aga seda ju ometi reeta ei saa. Aga tegelikult polegi see nii oluline, siin on palju enamat kui ootamatu lõpp.
Raamat jutustab lapsest, kes on tulnud suurde linna mingit asja ajama. Ta pole enam päris mudilane, aga ikkagi veel nii väike, et paneb natuke muretsema, kas ta seal ikka kenasti hakkama saab. Tundub, et ta on seal ennegi käinud ja teab, kuhu minna ja mida teha, aga ikkagi. Majad on kõrged, autod tuututavad, sigin-sagin, kära-müra, inimesed saalivad sinna-tänna, keegi ei tee temast välja ja tema ei tee kellestki välja. Lund sajab ja tundub, et varsti läheb pimedaks.
Ühelt tänavalt teisele kulgedes räägib ta lugejaga, annab nagu kellelegi nõu, kuidas suures linnas hakkama saada. Ära mine sinna pimedasse nurgatagusesse! Seal on okkalised põõsad! Seal on kurjad koerad! Kellele ta seda räägib? Kas mõnele teisele lapsele? Pilt pildi ja lause lause haaval selgub, mis asi sel lapsel ajada on ja kelle poole ta pöördub. Iga kord uuesti lugedes näed piltidel ja tekstis aina rohkem vihjeid, mis lugu selgitavad, aga mida esimesel korral ei taibanud tähele panna.
Raamatu toon on tõsine, ühteaegu vaikne ja lärmakas. Vaikus tuleb lumesajust, lehekülgedele jäetud tühjast ruumist ja tekstist, mis on justkui jutustaja sisekõne:
"The streets are always busy. It can make your brain feel like there’s too much stuff in it. But I know you. You’ll be all right. If you want, I can give you some advice."
Paari lausega leheküljed vahelduvad lehekülgedega, millel pole ühtki sõna. Lärm tuleb linnast, vististi Torontost, kust autor pärit on. Liiklus, ehitusplatsid, inimesed - vaatad pilte ja kuuled seda kõike. Tegelikult isegi tunned, sest raamat on silmatorkavalt piklik, täpselt nagu pilvelõhkujad piltidelgi. Tõsisus tuleb aga tugevatest mustadest joontest ja lapse sihikindlusest. See siin ei ole mingi trillallaa-trullallaa, see siin toob pigem pisara silma, kuigi raske öeldagi, mispärast täpselt.
Olen õnnelik, et see raamat mulle juhuslikult näppu jäi, kui Londonis ühe viiekorruselise raamatupoe lastekirjanduse osakonnas riiul riiuli haaval pildiraamatuid läbi töötasin. Ostsingi selle ennekõike endale, see ei ole vist mudilastele kohane pildiraamat, kuigi midagi kohatut siin nüüd ka ei ole. Lugesin, et üks nelja-aastane ei julgenud seda emaga kooski lõpuni vaadata, tundus liiga õudne. Küllap on see pigem algklassilastele, kes suudavad antavaid vihjeid paremini töödelda ja loost aru saada. See kõik pole muidugi takistanud mul seda oma kahe-ja-poolesele ette lugemast, minu lisaseletuste ja ääremärkustega sai ta vist ka aru, mis seal tegelikult toimus (kuigi ei tea ka, võib-olla kujutasin seda ette). Ainult et mul on ette lugedes kuidagi raske säilitada seda dialoogilisust, mis on raamatu peategelase ja selle kellegi vahel, kellega ta räägib, seda enam, et pean tegema sünkroontõlget inglise keelest eesti keelde. Samas ükskõik, võib ju ka lihtsalt ilusaid pilte vaadata.
Postita kommentaar
0 Kommentaarid