Hanna Brotherus "Mu ainus kodu"

Soome koreograafi ja tantsukunstniku Hanna Brotheruse esikromaan "Mu ainus kodu" on üks sellistest raamatuist, mil on autori elukäiguga nii palju kokkulangevusi, et paratamatult tekib kange tahtmine seda minavormis kirjutatud teost autobiograafiaks pidada. Päris nii see vist siiski pole, aga teate - mul on sellest üsna ükskõik, sest mind jättis see raamat kuidagi üllatavalt külmaks.

Minategelane on keskealine naine, tantsija, kes oma elule tagasi vaadates võtab üksipulgi läbi oma lapsepõlve, suhted ema ja õega, oma nelja lapse ja nende isaga, oma uue mehega ja oma kehaga läbi kõigi nende aegade ja olude. Keha on väga teemaks, sest kuidas siis muidu, kui oled tantsija, su õde ja tütar põdesid anoreksiat ning õde suri noorelt vähki, rääkimata sellest, kuidas nelja lapse emana pole su keha ju vahepeal üldse sinu jagugi ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ma lootsin, et saan siit mõtteainet, sest puutepunktide poolest potentsiaali oli, aga ei. Ei midagi. Jutustatu ja mõtiskletu oli kuidagi nii isiklik, nii lähedalt uuritud ja puuritud, et mingisugune suur pilt kadus minu jaoks ära. Küll aga oli huvitav tabada end mõttelt: "Tahaks ka sellises eas kõhn ja tugev olla. Natuke kondine on ikka mõnus olla." Selline mõte luusis ridade vahel kuidagi sugereerivalt ringi, mistap kehaprobleemidega inimestele raamatut vist ei soovitaks, olgugi et pealiskaudsel raamatuvaatlusel võiks hoopis vastupidist arvata. 

See oli teine raamat mu lugemissarjast "Töisel väljasõidul esines Eia Uus ja soovitas lugemiseks neid raamatuid". Esimene oli Ia Genbergi "Pisiasjad" ja teine nüüd siis see. Mulle näib, et neid raamatuid ühendab mingi teraapilisus, aga mitte lugeja, vaid pigem kirjaniku enda jaoks - ja sellepärast on mul hea meel, et rohkem lugemissoovitusi ma tol väljasõidul kirja ei pannudki.