Tuesday, September 05, 2006

„Vembuvana. Jänes. Winnebago lood.” LR 2004/33-35

Ma ei soovita seda raamatut lugeda veendunud esteetidel, nõrganärvilistel ega neil, kes kõike loetut sõna-sõnalt võtta armastavad. Juba esimesel leheküljel rikutakse kõikvõimalikke tabusid, kusjuures mingeid eufemisme ei kasutata („Suur aga oli nende õud ja meelehärm, kui nad nägid, et pealik n**** üht naist.”). Selliseid kõlvatusi on kogu raamat täis, sest nii Vembuvana kui Jänes on triksterid ja triksterid lihtsalt on sellised tiirased vembumehed, kes paljut püha parodeerima kipuvad. Peale selle on nad ka sageli valelikud, laisad ja rumalad ning jätavad endast üldiselt tola mulje, aga see on vaid osa tõde, sest peale selle on neil kosmoloogilistel kangelastel oluline roll inimestele kasulike tulemuste saavutamisel ja teadmiste jagamisel. Triksteritele on omane ka muutlikkus – nad võivad muutuda loomaks, siis jälle inimeseks või olla mõlemat samal ajal. Nii oli eriti selgelt näiteks Jänesega, kes kord oli loom, siis aga muutus sujuvalt vibu laskvaks inimeseks ja vahepeal ei saanud ma üldse aru, mis kuju ta parasjagu võtnud oli. Ma nüüd lugesin kommentaaridest, et tegelikult oli jänes teriomorfne s.t. teda peab kujutama samaaegselt looma- ja inimesekujulisena, ainult vaatepunkt vaheldub.

„Vembuvana” ja „Jänes” on kaks winnebago rahva waikan-tsüklit, mis ilmusid esmakordselt 1956. aastal Franz Boase õpilased Paul Radini teoses „Trikster”. Winnebagod on siuu päritolu kesklääne metsarahvas, kelle levikuala ulatus kontinendi keskosast Suure järvistuni. Praeguseks on neid alles alla tuhande ning nad elavad Nebraskas, Thurston County nimelises reservaadis. Waikan’id vastandusid kaasaja sündmustest jutustavaile worak’itele, olles pühad lood, mille tegevus toimus ennemuistsel ajal ning mida jutustati tasu ja ohvrite eest.

Eelnev oli suuremas osas käesoleva väljaande kommentaaride ja järelsõna refereerimine, niisiis põhjalikumalt võib sealt lugeda. Igatahes asusin ma neid kaht lugu suure elevusega lugema, kuna mõndade lugejate jaoks paistab olevat tegemist peaaegu kultusteosega. Samas on sellist kultusteoseks saamise potentsiaali arvatavasti väga paljudel pärimuslikel jutustustel ja muinasjuttudel, mis väljastpoolt Euroopat pärit on (vt nt tšuktši muinasjuttude kogu „Unesnõiduja”). Mõndasid siin leiduvaid motiive leiab ka eesti pärimusest (eelkõige seletusmuistenditega seotu), aga üldpilt on ekstreemsem keskmise koolis kohustuslikus korras loetava eesti rahvajutu omast. Kui aus olla, siis vaatamata hoiatustele ehmatasin alguses ikkagi veidi ära neid lugematuid roppusi kohates, aga sain sellest siiski üle. Vahelduseks päris tore, seda enam, et viimasel ajal on selline teema kuidagi huvitama hakanud.

Ma vaatan, et olen ainult meeldivaid elamusi pakkunud raamatuid viimasel ajal lugenud. Vahelduseks võiks kätte sattuda ka miski, mida maapõhja kiruda, aga lähiaja lugemisplaan ei näe midagi sellist tõenäoliselt ette...

0 kommentaari:

Post a Comment