Arthur C. Clarke "2001: Kosmoseodüsseia"

Esiteks palun vabandust kõigi kirjaoskajate lugejate ees! Eriti kaasblogija ees. Minu viimasest emakeeletunnist on möödas pea 3 aastat ja vaikselt kipub grammatika ununema. Loodan teie mõistvale suhtumisele ja enda arenemisvõimele!

Nüüd aga lühidalt raamatu sisust: peategelaseks on väljaspoolt meie maailma pärit ristkülikukujuline monoliit, mis aegade alguses jagab inimeste eelkäijatele õpetussõnu seega neid näljasurmast päästes. Paljupaljupalju aega hiljem, aastal 2001 leitakse selline monoliitkivi kuult ja inimeste poolt teostatud torkimiste käigus edastab ta raadiosignaali kosmose avarustesse. Järgnevalt läheb lahti mehitatud kosmoselend koos superarvuti HAL9000'ga kaugemale kui ükski inimene on käinud. Tee peal aga hakkavad toimuma kummalised asjad, mis viivad välja kummastava lõpuni.

Üllatavalt kombel olin võimeline läbi lugema selle raamatu kiiremini kui läbi vaatama sama Kubricku tehtud filmi. Olgugi, et tegu on valdavalt kirjeldava teosega, kus enamuse ajast midagi eriti ei toimu, on seda raske käest panna. Eriti põnev on mu meelest autori kirjutatud eessõna, kus ta kirjeldab raamatu ning filmiscripti valmimistööd, kooperatsiooni Kubrickuga ning päris kosmonautidelt saadud vastukaja.

Tahaks esiteks juhtida tähelepanu teose algusele, mis kirjeldab inimkonda tema algusaegadel ja seda kuidas inimeste eellased said maaväliselt ristkülikult õppetunde, kuidas kasutada looduses leiduvaid vahendeid töö- ning tapariistaden, et mitte nälga jääda. Clarke on selle väga osavalt ja usutavalt kirja pannud ning huvitavaks muutnud sisenedes ühe inimahvi - Kuuvahtija mõttemaailma. Filmis kahjuks ei tule see geniaalne eellugu eriti hästi välja, kui just ei ole viitsimist ise kõvasti juurde mõelda. Ma nüüd ei taha öelda, et filmid peaksid vaatajale kõik puust ja punaseks ette tegema ning välistama kaasamõtlemise, aga kindlasti oleks võinud selle kuidagi paremini lahendada.

Siiski ei tee ma linateost täiesti maha - väga kaunilt on lahendatud kogu ülejäänud filmi visuaalne pool jättes äärmiselt tõetruu mulje (minule kui kosmosetehnika võhikule) ning kui raamatus jääb lugejale terve süžee kuidagi distantseerituks, siis filmis on suudetud sündmused intensiivsemaks muuta ja vaatajale lähemale tuua.
Ausalt öeldes on see filmi ja raamatu võrdlus suhteliselt kohatu, sest Clarke kirjutas neid paralleelselt pannes raamatusse selle, mida filmi panna ei saanud ja tehes filmisüžee selliseks, et teda oleks visuaalselt parem nautida.

Kuna ma ei ole eriline sci-fi fänn, siis on see mu jaoks esimene Clarke'i teos, mida lugenud olen ning mul puudub igasugune üldpilt tema kirjutamisstiili kohta. Antud teose põhjal tundub ta maneer olevat keeleliselt lihtne ja puhas ning mitte kunagi labane. Jääb mulje nagu lugu hõljuks rahumeelselt ja kaalutult kosmose avarustes. Tekst konstanteerib ilma igasugust ängsti tekitamata inimkonna noorust ja inimmõistuse piiratust võrreldes kosmose suuruse ja meie mõistes igavikulise eksistentsiga. Puudu ei olnud ka kohustuslik hoiatus tarkade masinate loomisest hoidumiseks.