Pärast lugemist arvustusi sirvides jäi vägisi mulje, et alustasin oma tutvust selle suurepärase kirjanikuga väga valest otsast, kuna 1995. aastal (ehk neli aastat enne kirjaniku surma ja vahetult enne Alzheimeri tõppe haigestumist) ilmunud "Jackson’s Dilemma" pole just eriti lahket vastuvõttu pälvinud. Tegelikult olid lausa kõik mu silma alla sattunud arvustused julmalt materdava tooniga, samas kui minu meelest polnud tegu sugugi õudse teosega, mulle täiesti meeldis. Idüllilisse maamõisa on kogunenud Edward Lannioni ja Marian Foxi kõrgklassi kuuluvad sõbrad ja sugulased, et järgmisel päeval nende pulmapeost osa saada. Marian kui üllatusi armastav tütarlaps otsustab ise kohale ilmuda alles tähtsa päeva hommikul. Salapärastel põhjustel pole teda õigel ajal aga kusagil kuulda ega näha, see-eest on öösel pulma soojenduspidulisteni jõudnud salapärane teade, kus pruut vabandab ja teatab, et ta ei saa Edwardiga abielluda. Kõik on loomulikult ähmi täis – üks süüdistab ennast, teine kardab Mariani elu pärast, peaaegu kõik kukuvad aga järsku sisekaemusse ja hakkavad tegelema oma salahirmude ja -soovide lahkamisega. Olukorra päästab ühe pidulise kummaline teenija Jackson, kes paistab palju teadvat kõigi tegelaste kohta, kuid kelle enda kohta ei tea peaaegu keegi midagi. Tuleb välja, et kõigele on väga loogiline seletus ning lõpuks saab õnnelikuks rohkem inimesi, kui alguses oodata oli.
Nüüd tagantjärele Iris Murdochist kui kirjanikust ja filosoofist lugedes paistab teos tõesti nõrgavõitu, sest erilisi süvitsiminekuid või tõsist eetiliste küsimuste lahkamist ma tõesti ei täheldanud, pigem oli tegu mitte eriti lääge armastusromaaniga (kusagil võrreldi seda Jane Austeni teostega). Kuna romaan polnud märkimisväärselt pikk, ei kahetse ma selle lugemist ning üritades oma arvamust sellest austatud kirjanikust mitte esmamulje põhjal kujundada, asusin juba järgmist tema teost lugema.
Postita kommentaar
0 Kommentaarid