Sunday, July 06, 2008

Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" LR 2008/18-20

"Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" on prantsuse soost kirjanduse õppejõu ja psühhoanalüütiku söakas püüe veenda lugejaid lahti saama häbist, mis kaasneb raamatute mittelugemisega. Arvatavasti tunnevad paljud raamatuhuvilised kuklas eluaegset survet lugeda veel rohkem, kui nad just parasjagu teevad, kuigi on ilmselge, et kõiki maailmas avaldatud lugemisväärseid teoseid pole kuidagigi võimalus ühe elu jooksul alla neelata. Õieti on asjatu isegi lootus läbi närida lugeja kultuuriruumis kanoniseeritud teosed, mille tundmist ühelt vähegi endast lugupidavalt kultuurselt inimeselt oodatakse. Bayard näitab nii päriseluliste kui kirjanduslike näidete abil, kuidas raamatu läbilugemine pole tegelikult üldse vajalikki sellest rääkimiseks. Oskamaks sõna võtta Joyce'i loomingu teemadel, ei pea tingimata "Ulysses't" või "Finnegans Wake'i" läbi lugema, piisab nende teoste sirvimisest, arvustuste lugemisest või kõrvade lahtihoidmisest, kui teised sellest räägivad. Pealegi, mida üldse mõista 'lugemise' all? Kas kellelgi, kes on raamatu kunagi läbi lugenud, kuid nüüdseks sisu unustanud, on rohkem õigus selle sisu kommenteerida kui kellelgi, kes seda kunagi lugenud pole? Kas raamatu sirvimine läheb arvesse raamatu lugemisena? Sellised küsimused teevad lugemise määratlemise ähmasemaks, kui see alguses tunduda võis.Tsiteerides Bayardi (lk 132):
Esmalt on keerukas teada saada, kas me oleme mõnd raamatut lugenud või mitte, sest lugemine on niivõrd kaduv tegevus. Seejärel on pea võimatu teada saada, kas teised on mõnd raamatut lugenud, kuna see eeldab, et nad peaksid esmalt ise oskama sellele küsimusele vastata. Ja lõpuks on ka raamatu sisu üsna ebamäärane mõiste, kuna on keeruline kinnitada, et mõnd asja seal pole.
Lugedes Bayardi essee arvustusi, olin ma mõõdukalt üllatunud, kuna ei osanud nii negatiivset vastukaja oodata. Kuigi autor tunnistab, et talle ei meeldi eriti lugeda ning ta peab õppejõuna tihti kommenteerima teoseid, mida ta lahtigi pole teinud, ei usu ma kaugeltki, et ta kõike kirjutatut päris sõna-sõnalt mõtles. Minu arusaamise järgi ei ole küsimus mitte niivõrd vajaduses iga teos läbi lugeda, pigem peab olema läbi lugenud teatava hulga mingisuguseid teoseid, mis loovad eelduse ülejäänud raamatutes orienteerumiseks. Ka mina võin üht-teist rääkida Joyce'i loomingust, kuigi olen tegelikult vaid "Dubliners'i" lugenud. Samamoodi võin ma vihaselt arvamust avaldada Coelho hittide või Sandra Browni lemberomaanide kohta, olemata neist ühtki kunagi lugenud. Ühesõnaga raamatutest rääkimine ja nende kohta arvamuse kujundamine ei ole minu arvates sugugi keeruline kunst ning selle eelduseks ei ole tingimata nende otsast otsani läbilugemine ja loetu meeldejätmine terveteks aastakümneteks. Teine asi on lugemine sellest saadava naudingu eesmärgil - ükski arvustus, sõbralt kuuldu või mõnest kokkuvõttest loetu ei saa asendada tunnet, mis kaasneb tõeliselt heasse teosesse sukeldumisega.

Olen nüüd arvustusest küll üsna kaugele subjektiivsetesse mõlgutustesse triivinud, kuna sisulistele kaheldavustele vaatamata õnnestus autoril mind mitmete teemade üle mõtisklema panna. Kui mõni lugemist mitte armastav inimene peaks kogemata seda esseed lugema sattuma, võib ta sellest kergelt pimesi õppust võtta, samas kui raamatulembe see ilmselt teise usku ei pööra. Igatahes lugemisväärne tekst, polnud väga pikk ka, hinnast rääkimata.

0 kommentaari:

Post a Comment