Saturday, November 29, 2008

Tõnu Õnnepalu "Flandria päevik"

2007. aasta sügisel veetis Tõnu Õnnepalu poolteist kuud Brüsseli lähedal kirjanike residentsis, kus ta pani kirja selle päeviku, mille lõikude vahele on susatud ka väike jutustus 13. sajandi munga olemistest-tegemistest surma oodates. Eksiilis olek ja oma igapäevast kirjutamine toob muidugi kohe meelde Anton Nigovi "Harjutused" ("Flandria päevikust" selgub muide, et "Harjutused" pidi algselt kandma pealkirja "Harjumused"), aga mingit "Harjutuste" jätku või analoogi ei tasu siit otsida.

"Flandria päevik" oli lugedes minu jaoks omamoodi segu igavusest ja kaasahaaravusest. Ühest küljest oli pidev oht, et kohe hakkavad need igas päevas korduvad udu, käblikute ja peedikombainide kirjeldused ära tüütama, aga samas oli kõik nii ilusti kirja pandud, et tundunuks justkui ebaõiglane viriseda. Nii ma siis saingi teada, mis kell Tõnu Õnnepalu tavaliselt öösiti korraks üles ärkas, miks ta ei ostnud soliidset vanainimese mantlit (kalasabamustriga), mitu korda ta päevas meili vaatab, kuidas koristatakse maisi, millist raamatupoodi soovitas Brüsselis Siim Kallas ja nii edasi ja tagasi. Nende argiheietuste huvitavust suurendas aga see jutustus keskaja munga olemistest-tegemistest, kuna see mind küll eriti köita ei suutnud. Aina ootasin, millal ometi läbi saaks, aga jällegi tundus, nagu poleks kohane seda kritiseerida. Umbes et no las ta siis kirjutab sellest, kui nii kangesti tahab. Kuid mina janunesin hoopis nende ebamäärasemate, üldistavamate ja abstraktsemate heietuste järele.

Ja mis siis juhtub? Vahepeal tuleb raamatus jutuks, et kirjastus Varrak tegi talle ettepaneku pidada 365 päeva vältel kirjanikupäevikut. Sellega seoses kirjutab ta raamatus hiljem:
"Aga aitab, aga aitab. Ma luban, et kui ma hakkan uuest aastast päevikut pidama, siis sinna panen ma kirja ainult selle, mis toimub, mis on sündinud. Ei mingeid arutlusi ega "mõtteid". Lõpuks on need mõtted nii mõttetud. Kuhu nad meid ikka viivad. Arusaamisele? Aga arusaamisele millest? Sellest, mis me oleme ise välja mõelnud ja nimetame nüüd eluks või tegelikkuseks?" (lk 330)
Mul läks kohe meel kurvaks, sest mulle meeldiks hoopis vastupidine lahendus. Ühesõnaga paistab, et ma tegin lugedes autorile väga ebaviisakalt pealetükkivaid nõudmisi. See on kohatu. Mul on natuke piinlik. Aga kui nüüd jäi mulje, et mind lugedes jahusöömise tunne valdas, siis on see ekslik. Praegu meenus üks Õnnepalu üsna vana teos "Printsess", mis mulle sisuliselt just suuremat muljet ei avaldanud, aga mida oli ikka hea lugeda. Võiks lausa öelda, et nii nagu mul on paar üksikut sõpra, keda ma viitsin kuulata sõltumata sellest, mida nad räägivad, nii on Tõnu Õnnepalu minu jaoks kirjanik, keda ma tahan reeglina lugeda ka siis kui ta kas või pakisupi valmistamisest kirjutab.

7 kommentaari:

Tiina said...

Pean täielikult nõustuma - Õnnepalu on alati nauditav lugeda, kirjutab ta siis sokkide pesemisest või millest iganes. See on üks autor, kelle puhul kirja ilu kaalub üles kõik muu.

Anonymous said...

Minule on ta seekord ülivõrdes nauditav - ma ei tea, kas kuu seis oli soodus ...

Praegu mõtlen, et sellest saaks vahva filmi - 2 ristuvat teemat, muusika ja värvid, värvid!!

M said...

Nõustun postituse autoriga. Raamat on igava ja paeluva sümbioos! Kuid see 13. sajandi munga osa oleks minu arvates võinud küll ära jääda.
Ja just tema mõtted on huvitavad.
"Kuhu nad meid ikka viivad. Arusaamisele? Aga arusaamisele millest? Sellest, mis me oleme ise välja mõelnud ja nimetame nüüd eluks või tegelikkuseks?" (lk 330)"
Parem ikka anda oma elule tähendus, kasvõi ainult oma mõtetega. Ja ka teiste mõtted aitavad meil "elu" ja "tegelikkust" nö defineerida.. Kui keegi neid enam välja ei ütleks ning kirjutaks ainult sellest, mis ta rattaga täna juhtus või milline näeb välja kaasstipendiaadi naine, ei tekikski meil elust ja teiste mõtete eestkujust. Või ma eksin?

M said...

teiste mõtetest ettekujutust*
Vabandust.

esta said...

Jah! Olen eelkõneleja viimase väitega täiesti nõus.
Aga ma tahaksin veel midagi lisada seoses kirjutamisega üldse. Nimelt mulle on jäänud mulje, et millestki olnust, juhtunust kirjutamine muudab selle juhtunu kuidagi irreaalsemaks. Niimoodi hilju minevikku mõjutades muutub aga paratamatult kuidagi ka tulevik... oeh, keeruline seletada, Õnnepalu on ise millestki taolisest "Harjutustes" kirjutanud. Aga mulle lihtsalt tundub, et kirjutamine võib ka märkamatult ohtlik olla. Olgu ta nii vajalik ja möödapääsmatu kui tahes.

M. said...

Selles on tõetera muidugi sees! Kuid kirjutamine on eelkõige väljendusviis; mõnikord peab selle, mis sees pakitseb, kuskile välja "laskma". Kes maalib, kes laulab, kes kirjutab - väljundeid on sadu. Kirjutamise puhul, leian, et tähtis on see, et avaldamise-järgselt saaks kirjutaja adekvaatset tagasisidet, arvustust või kiitust. Vastasel juhul ta "armub" oma ideedesse/mõtetesse ja võibki tekkida "märkamatu oht". Taas see teema, et ka teiste arvamused mõjutavad meid, siinkohal pean silmas eelkõige heas mõttes mõjutamist. Ja ilma minevikuta pole ka tulevikku - kui me unustaks selle, mis on olnud, juhtunud, ei oskaks me tulevikku vaadata. Vead ja möödalaskmised, millest õppida, jäävad ju seljataha. Mõnest "asjast" tuleb osata ka lahti lasta, muidugi, ja siis edasi minna. Vähemalt nii ma arvan... ?!

esta said...

Kas sa nii arvad, tead vaid sa ise :)
Mul isiklikult jääb üle vaid nõustuda.

Post a Comment