Sunday, December 21, 2008

Lionel Shriver "Me peame rääkima Kevinist"

Lugedes oli üsna võimatu umbsisikuliselt objektiivseks jääda, kuna esiteks on paljud teoses esile kerkinud küsimused ka mind ennast vaevanud ja teiseks kubiseb romaan autori enese heitlustest ja kahtlustest. Lionel Shriver ei ole muide üldse mees, selle tõestuseks on kas või 2005. aastal saadud Orange Prize, mida ainult naistele jagatakse. Kui veel põgusalt peatuda autori ja ta loodud jutustaja-peategelase ühistel lõikekohtadel, siis on Shrivergi jaganud end Euroopa ja Ameerika vahel, olles küll pärit Lõuna-Carolinas, kuid resideerudes juba mõnda aega Londonis. Kuid mis muidugi olulisem: Lionel Shriver ja minategelane Eva ei leia, et kõik naised on loodud laste vorpimiseks.

Mu huvi käesoleva teose vastu tärkaski siis, kui väikeses ajalehenupukeses mainiti seda värsket Moodsa Aja sarja järjekordset üllitist ning rõhuti emaduseküsimusele, mida autor 500 lehekülje ulatuses lahanud on. Kuna minugi jaoks pole lastesaamistung midagi iseenesestmõistetavat, asusin aktiivselt peale passima, millal Esteris teaviku olek „töötluses“ asemel „kohal“-staatuseks muutub. Mõnes mõttes tabas mind lõpuks lugema asudes pettumus, sest kuigi teadsin, et kogu loo taustaks on jutustaja poja poolt korda saadetud koolitulistamine, eeldasin millegipärast, et see ongi pigem ikkagi taust ja põhiteemaks jäävad ema siseheitlused. Esimesed leheküljed paistsid aga kinnitavat vastupidist. Õnneks pidin loo arenedes oma esmamuljet revideerima.

Teos on raamat kirjades, mis on adresseeritud Eva Khatchadourianilt ta abikaasale Franklinile. Eva ja Franklin olid väga kaunis ja elujõulises suhtes, kuniks Eva suurest soovist oma armastatud mehele meelehead teha rasedaks jäi. Oma reisigiidide firmat omav ja mööda maailma rännata armastava naise jaoks seostus rasedus ja laps algusest peale millegi hirmsa, vabadust ahendava ja koledamaks tegevaga. Püsis küll lootus, et kui siis sünnitusmajas lõpuks laps kõhule pannakse ja ta rinda imema hakkab, saabub ilmutus ja kõik tunded muunduvad sellisteks, nagu teised emad neid talle siiani innukalt kirjeldanud olid. Paraku oli otsustaval momendil Evakese südames ainus mõte „Ma peaks nüüd midagi tundma“ ja ega vastne pojuke Kevingi palju kaasa aidanud, põlates ema rinna ära ning jätkates ema elu põrguks tegemist ka edaspidi. Nii siis oligi Eva järsku koos pojaga, keda ta ei talunud ja mehega, kes armastas oma alfa-isa rolli ning oma naise mõõdukalt unarusse jättis. Oli siis tarvis parandama hakata midagi, mis tegelikult juba täiuslikult toimis? Mõnes mõttes vastulöögina otsustas Eva ühel hetkel teise lapse saada. Sündinud tütrest Celiast sai oma ema tütar, samas kui Kevin oli oma isa poeg. Ei saa öelda, et seegi asju palju paremaks oleks teinud ning eks oli raamatu algusest peale ju teada, millega kogu see fopaakompott kulmineerub.

Nii palju siis teosest üldisest. Nüüd peatuksin eraldi tegelastel ja teose vormilistel aspektidel. Evat ja Franklinit ühendab kuulumine Ameerika valgesse keskklassi, kuid samas on nad oma maailmavaadetelt ja taustalt märkimisväärselt erinevad. Franklin on tuline vabariiklane, põeb raskekujulist ning sinisilmset patriotismi, armastab pesapalli, tagaaias grillimist, tähti ja triipe. Eva on aga päritolult armeenlane ning (vähe totaka nimega) reisigiidi „Tiib ja Palve“ eestvedajana on ta pidevalt mööda maailma jooksus ning piinab siis pärast oma meest mitmesuguste põnevate ja eksootiliste detailidega kaugete maade kohta. Ta ei jäta pea kunagi kasutamata võimalust avaldada põlgust mitmesuguste Ameerikale omaste nähtuste vastu ning mis seal siis imestada, kui kallil abikaasal vahel üle viskab.

Kevini sündides leiab abikaasade ajutine vastasseis ja vääritimõistmine uusi väljundeid. Lugeja jäetakse aga tavaliselt ilma isa vaatepunktist ja kui siis paaril harval korral ilmneb, et Eval polegi mõne sündmuse tõlgendamises õigus olnud, tekib kange tahtmine meie jutustajat ebausaldusväärseks pidada (ilmselt õigustatult). Tõsi, Kevin on algusest peale olnud keeruline laps, kes paistab sünnist saati väljendavat oma põlglikku ükskõiksust maailma ja sellesse sündimise üle. Ta ei kiindu millessegi, teda ei huvita miski, ta on kalk ja julm ning karjub puhtast vihast, mitte millegi puudumisest ajendatuna. Lapsehoidjad ning Eva hulluvad, samas kui Franklin näeb asju hoopis teises valguses, kuna tema seltskonnas jääb poiss kavalalt vaguraks. Katsu siis selgeks teha, et kogu päeva, mil Kevin emaga veetis, ta ainult lõugas ja lõugas. Isal pole aga mingeid pretensioone – las laps karjub, see on normaalne, las kannab kooliajani mähkmeid, kui tahab, las olla teiste lastega julm, las olla sõpradeta jne. Franklin võtab hoopis isaks olemisest viimast, vedades poega mööda muuseume, spordivõistlusi, ostab talle vibu ja räägib taga vahet pidamata semujuttu. Kui Eva algatusel saadakse teine laps, tütar Celia, on mõnes mõttes natuke rahu majas. Arg, usaldav ja veidi rumal Celia tolkneb ema seelikusabas ning vabal ajal laseb oma vanemal vennal enda peal põnevaid eksperimente korda panna. Ühest küljest väljendab Celia korralikkus ja alluvusvalmidus midagi heakskiidetavat, samas jääb tast siiski mulje kui lapsest, kes tegelikult pigem kaastunnet kui sümpaatiat tekitab.

Mis koolimõrva ja eriti selle metoodikasse puutub, siis on tegu väga hüperboolse sündmusega. Tegelikult on kogu teos täis ekstreemsusi, aga nende olemasolu on ka kirjanik ise tunnistanud ja tegelikult annavad need ilmselged liialdused teosele mingisuguse lisamõõtme, milleta kogu krempli mõju tunduvalt lahjam oleks.

Vaatamata 500-lehekülje pikkusele analüüsile jääb õhku siiski hõljuma küsimus, kellele õlule süü veeretada. Kas on võimalik, et mõni inimene on sünnist saati halb ja kui nii, siis pole enam midagi parata? Või saab ikkagi süüdistada ka ema, kes oma last õigesti suunata ja kasvatada ei suutnud? Ma arvan, et kuigi esimesele küsimusele võib jaatavalt vastata, siis selle raamatu sündmuste puhul võib osa vastutust ka Eva kraesse kirjutada. Oli Kevin nii raske laps kui ta ka oli, oleks ehk omajagu kaasa aidanud, kui ema temasse juba raseduse ajal vastikuse ja eelarvamustega suhtunud poleks. Kuidas siis täpselt aga ikkagi nii juhtus, et ema ja poeg üksteisega leppisid ja teineteist armastama õppisid, lugege ise.

Mõtlesin lausa mõnda aega, kas julgen seda teost soovitada või mitte. Mulle meeldis käsitletav teema, aga pulbitsev pretensioonikus sõnakasutuses ja üleüldiselt stiilis oli vahepeal natuke vastik ja liiast. Lisaks oli tõenäoliselt viga seda eesti keeles lugeda, kuna väga Ameerika-kesksena ei kõlanud eesti keel kuidagi loomulikult. Nagu sellest veel vähe oleks, oli teos paksult täis väga ebaviisakaid kirjavigu, mille talutava koguse piir sai minu jaoks ületatud juba paarikümne esimese leheküljega. Nii ei ole ikka kena teha, näitab lugupidamatust lugeja suhtes.

Pilt Lionel Shriverist pärineb NY Timesist.
Üks intervjuu autoriga on siin.
BBC Radio 4 saadet autoriga saab kuulata siit.

11 kommentaari:

Anonymous said...

Kas sa "Tsementaeda" oled lugenud? :D

Kaisa

esta said...

Ei ole :) Ian McEwan pole suurem asi lemmik mul.

Janika said...

Ma lugesin "Tsementaeda" kunagi ammu ja peale selle veel ühe McEwani teose, mis oli eutanaasiateemaline. Ei istunud absoluutselt. Kuidagi nigela mulje jätsid mõlemad. Nagu sellised kuidagi üle käe kirjutatud ja pingutatud minu jaoks.

Anonymous said...

ma lugesin ja ajas suht oksele, kuna siin perversustest juttu oli, siis mõtlesin, et haakub... :D

Kaisa

Anonymous said...

hiljuti sirbis oli pikem artikkel sellest, vist elo viidingult.

link -
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=7811:projekt-nimega-armastus&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3231

esta said...

aitäh lingi eest. kuigi olin vist umbes sama asja juba enne autori blogist lugenud (või oli see kusagil mujal).

Anonymous said...

Lõpuks ometi!
Raske oli lugeda, ei saa rütmi sisse ...
Aga mulle meeldis tohutult see teema, olgugi, et endal lapsed ;))

Millegipärst kardan, et ka meil võib kunagi nii juhtuda ...

Soovitan aega võtta ja lugeda, lugeda ja mõelda - miks ometi ...

Anonymous said...

Üks küsimus professionaalsest huvist (olen eesti keele õppejõud): mida pead keelevigadeks? Eriti tänulik oleksin näidete eest.
Katrin

esta said...

Hmm, ma arvan, et keelevea tähenduses kasutan ma tavaliselt sõna kirjaviga, sest just kirjapildis on vead nähtavamad. Samas muidugi võib suulises kõnes ka vigu olla, palatalisatsiooni või rõhu vale kasutamine kas või (hetkel ei meenu küll, millal ma midagi sellist viimati tähele võisin panna).

Kirjalikus tekstis pean ma aga kirja- või siis keelevigadeks eksimusi ortograafiareeglite vastu (eksimine rektsiooniga, vale käände kasutus, kokku- ja lahkukirjutamine, valed kirjavahemärgid jms). Kuigi sõna vales tähenduses kasutamine ei ole nagu õigekirja küsimus, on see ju ikkagi keeleviga või mis? Ma ei mäleta, et "Eesti keele ortograafias" midagi semantika kohta oleks otseselt olnud...

Nüüd tuli küll segane vastus, vabandust, aga ma sattusin kuidag segadusse sel teemal mõtiskledes.

Mihkel Kunnus said...

http://ellilood.blogspot.com/2008/12/kardan-kartmist.html

Esta said...

Interessant (olgugi et olin selle teose juba vaat et unustanud, rääkimata sellest, et siinsed mõtted on viie aasta taguse minu kirjutatud); kahjuks ei võimalda mu tööeetika aega veeta kommentaariumisse süvenemiseks.

Post a Comment