Georges Perec "Mõelda/liigitada ja teisi tekste"

Ükskord üsna ammu oli mul raamatupoe kinkekaarte rohkem kui raamatuid, mida ma tol hetkel ihaldada oskasin. Appi tõttas vana hea 1001 raamatu raamat, mida sirvides jäi silma foto väga kütkestava frisuuriga kirjanikust, Georges Perecist. Pilt illustreeris ta eepilist tellisromaani "Life: A User's Manual", mille ma pikemalt mõtlemata ka soetasin. Tõtt öelda on see teos mul siiani läbi lugemata, kuigi Perecist olen ma vahepeal rohkem teada saanud ja väikese liialdusena tahaks lausa öelda, et kiindusin ta loomingusse seda lugematagi. Hiljuti märkasin aga raamatupoes sama autori mitmekordselt alla hinnatud õhemat tekstikogumikku "Mõelda/liigitada ja teisi tekste", mis oma lühiduses paistis olevat sobilik soojendusharjutus enne "Life: A User's Manuali" kallale asumist. Selgus, et ma palju ei eksinudki. Georges Perec (1936-1982) sündis Pariisis Poola juutide perekonda. Lapsepõlv oli tal raske, kuna tulevase kirjaniku mõlemad vanemad hukkusid Teises maailmasõjas. Juba teismelisena hakkas ta kirjutama ning 1955. aastal avaldati ta lühiretsensioone mainekas kirjandusajakirjas "La Nouvelle NRF". Edasi grafomaania vaid süvenes ja 1972. aastal nentis ta, et

"Ma kirjutan, et elada, ja ma elan, et kirjutada; ma ei ole olnud kaugel ettekujutusest, et kirjutamine ja elu võiksid täielikult kokku sulanduda."

Kirjutas ta aga tõesti palju ja kõikvõimalikke mooduseid kasutades, tahtmata ühes raamatus kunagi korrata mingit mõtet või süsteemi, mida ta on kunagi varem juba kasutanud. Oma 45 eluaasta jooksul jõudis ta kirjutada ristsõnu, keelemänge, lipogramme (vähemalt ühe tähe väljajätmine tekstist), esseid, arvustusi, palindroome (üks oli 1247 sõnaline!), romaane, luuletusi, näidendeid, mälestusi, filmistsenaariumeid (võite vist ise eri žanridega nimekirja jätkata). Perec kuulus kirjanduslikku rühmitusse Oulipo (Ouvroir de littérature potentielle - potentsiaalse kirjanduse õpikoda?), mille liikmeteks olid peale kirjanike ka matemaatikud. Oulipo liikmed kasutasid oma loomingus piiranguid, mis pidid aitama valla päästa inspiratsiooni ja uudseid ideid. Näiteks Perec kirjutas 1969. aastal ligi 300-leheküljelise romaani "La disparition", mis ei sisaldanud mitte ühtegi tähte e (prantsuse keeles vist levinuim vokaal, kui ma ei eksi). Lisaks Oulipole ammutas Perec inspiratsiooni oma igapäevasest tööst ühe Pariisi arstiteaduse labori bibliograafina. Selline amet lasi tal rahuldada ja süvendada kirge nimekirjade, liigitamise, kombineerimise, rühmitamise ja kirjeldamise vastu. 

Nagu pealkirjast aimata võib, tuleb palju liigitamist ette ka tekstikogumikus "Mõelda/liigitada ...".  "Mõelda/liigitada" koosneb üheteistkümnest tekstist, millest suurem osa tegeleb millegi detailse kirjelduse või loetlemisega. Näiteks üritab autor ammendavalt kirjeldada üht kohta Pariisis, kirjutades üles kõikvõimalikud argised või erakordsed detailid, mida ta kolme päeva jooksul Saint-Sulpice'i väljakul istudes märkas. Leiame ka nimekirja 37 asjast, mida autor enne surma igatahes ära peaks tegema; 243 tõetruud postkaarti (à la "Oleme Inglismaal. Käime ratsutamas. Ilm on ilus. Musi."); loetelu kirjaniku kirjutuslaual leiduvatest asjadest; nimekirja aasta jooksul tarbitud söökidest-jookidest jmt. Vaid üks lugu ("Talvine rännak") on natuke nimekirjatum ning meenutab oma puändiga Borgese novelle. Ilmselt võib eelnev põgus ülevaade jätta Pereci loomingust väga tüütu ja igava mulje ning arvatavasti pole mõeldav, et ta kirjutatu kõigile kindlasti meeldiks. Kuigi minugi jaoks muutus mõni kirjeldus lõpuks väsitavaks, tundub ta ikkagi väga võluv kõigi oma tõlkimatute sõnamängude (mis siis, et ma prantsuse keelt kahjuks ei oska) ja argielu analüüsidega. Igatahes mõjus "Mõelda/liigitada" mulle innustavalt ning loodan peatselt "Life: A User's Manual'i" kallale asuda.