Vojtěch Steklač "Kollane Robert. Tiwi-wapu saladus"

Pole vist ikka kõige parem mõte lapsepõlvelemmareid surkima hakata, eriti kui tegu on kellegi teise nostalgiateostega. Näiteks mina ei olnud kordagi enne mingist Kollasest Robertist kuulnud, aga siis selgus, et maailmas on vähemalt üks inimene, kelle lapsepõlv olnuks poolik raamatuta „Kollane Robert. Tiwi-wapu saladus“. Raamatu esimene lugu fantaasiale palju ruumi ei jätnud, sest kui on teada, et tegu on detektiivlooga ja pealkiri on „Kollane Robert“, pole juba enne lugema asumist eriti keeruline välja mõelda, kes kõigis kelmustes süüdi on. Nii et tegelikult oli see pigem selline põgusate huumorimomentidega seiklusjutt, mitte ootamatu lõpuga pinev detektiivjutt. Teine jutt, "Tiwi-Wapu saladus", oli sutsu huvitavam ja rahuldustpakkuvam. Selles loos on sündmuste keskpunktis Detektiivklubi, kelle liikmed lahendavad sekeldusi seoses Tiwi-Wapu nimelise puuslikuga.

Mu ülevaate puudulikkuse põhjuseks on lugemismälestuse järk-järguline kadumine, kuna lugesin seda teost tegelikult juba mullu detsembris. Selgelt on aga meeles, et minu arvates see eriti lahe raamat nüüd küll ei olnud. Võib-olla teen ma Steklačile ülekohut, sest ehk oleks need lookesed tšehhi keeles palju toredamad olnud. Paraku on Leo Metsar hakkama saanud minu jaoks täiesti arusaamatute tõlkeotsustega, nii et mul läks lugedes põhiline võhm nende kurioosumite üle ahhetamisele. Miks panna lasteraamatusse sõnad 'tresoor' või 'pantserdatud uks'? Neid veidrusi oli veel kuhjaga, aga kaotasin selleteemalised märkmed kuhugi ära. Küll aga meeldisid mulle väga Jaan Sonni illustratsioonid! Ta looming toob alati silme ette ühe mu lapsepõlve lemmikteostest, "Aatomiku juhtumused" ja see teeb ikka tuju heaks. Nii et päris mahavisatud aeg see lugemine polnud, kellelegi soovitada aga küll ei söandaks.