Mihkel Kunnus "Minu eugeenika saladus"

"Võrdsus, see vooruseks ülendatud destillaat kadeduse ja kaastunde kokteilist." (lk 216)

Kunnuse lugemine küttis mind nii üles, et Janika pidas mind peaaegu armunuks (eksides rängalt). Tegelikult olin lihtsalt rahul, et üle pika aja miski tekst ka lugemismõnu pakkus. Kuigi see ei ole vist ikkagi kogu tõde, sest mulle on meeltmööda kogu kupatus, mis Kunnuse kuvandiga kaasas käib - intelligent, aga mitte vedel lödinäpp, sotsiaalselt tundlik, aga mitte möku-vasakpoolne, kirjanduskriitik, aga keemikuteadmistega. Värskendav ja mõttetegevust virgutav!

Artiklid on laias laastus kas ühiskondlikke või kirjanduslikke teemasid puudutavad. Teise liigituse järgi olid artiklid kas mind huvitavad või puudutasid teoseid, mille kohta mul puudub arvamus, sest ma pole neid lugenud (näiteks peatükid Birk Rohelennu ja Mikk Pärnitsa teostest). Vaatad sa aga ühtpidi või teistpidi, igatahes on kirjutised kantud autori ratsionaalsus- ja kirjanduslembelisusest. Pole siin mingit hella tundlemist või irratsionaalset sentimentaalsust. (Noorautorite põrmustamisest on saanud vist lausa Kunnuse kaubamärk.) Peale ratsionaalsus vs tundelisus võitluse läbib artikleid südamevalutamine visuaalse kultuuri pealetungi pärast. Autor näib kangesti kirjasõnakeskse kultuuri poolt olevat. Leidsin selles kõiges suurt lohutust, sest lugemise aegu toimus PÖFF - minu iga-aastane õudusunenägu, mille lõppu ma juba enne selle algust ootan, sest mingi seni tuvastamata puudujäägi tõttu on mul probleeme visuaalsete kunstide nautimisega (mistõttu sobib mulle hästi tekstirohkus, mida tänapäeval kunstisaalis üsna tihti kogeda saab). Vabandust, et nüüd põhiteemast eemale triivisin, aga nii oli.

On ka etteheiteid. Esimene etteheide puudutab pidevalt samadele teostele ja autoritele viitamist. Kaks korda "Kirssidega ja kõigile!" on veel võib-olla normaalne, aga pea igas essees vaid Nietzschet, Manni, Musilit ja Dostojevskit mainides ning tihtipeale veel samu mõtteid parafraseerides tekkis tunne, et oot-oot, kas Kunnus mitte laiema lugemusega ei pidanud olema. Samu artikleid kunagi varem ajakirjandusest lugedes sellist tunnet muidugi ei tekkinud, sest järgmise artikli ilmumise ajaks olin ma eelmise viited ilmselt unustanud.
Lisaks tundus, et küljenduses-kujunduses läks midagi pekki, sest kui autor viitab mõnele tsitaadile, milles ta midagi välja peaks olema toonud kursiivi või ei tea millega, siis pole midagi sellist reaalselt näha, kõik üks tavaline tekstijoru nagu ikka. Eks siis sain ise erinevaid variante peas läbi mängida. Et raamat käes ära tahtis laguneda, on ilmselt kogu selle sarja häda, mitte kõnealuse väljaande eripära. Õnneks läks lugemine nii ruttu, et vast õnnestub teos ühes tükis laenutajale tagastada, eks ta edasi vaadaku siis ise.