Tuesday, June 18, 2013

Emil Cioran "Sündimise ebaõnnest"

Emil Cioran [eˈmil t͡ʃjoˈran] (1911–1995) oli rumeenia päritolu prantsuse filosoof (õieti küll Privat Denker või vähemalt subjektiivne filosoof, nagu ta ühes intervjuus on ise öelnud). Nii nagu Cioran ei klassifitseeru ehtsa filosoofina, pole ka "Sündimise ebaõnnest" mingi harilik filosoofiateos. Sain sellest aru, kui pärast paarikümmet lehekülge alla ei andnud ja hoopis lugemisindu juurde sain. Eks ta ole, mis viga lugeda, kui kirjutatud on aforismivormis. Nagu järelsõnast lugeda saab:
"See pole mingi tõsine asi. Aforismidega ülikooliprofessoriks ei saa. Seda juba ei juhtu. Aga mulle tundub, et ühes lagunevas tsivilisatsioonis sobivad sedalaadi asjad päris hästi. Muidugi, aforismiraamatut ei maksa kunagi otsast lõpuni läbi lugeda. Siis tunduks, et see pole muud kui täielik kaos, midagi absoluutselt ebatõsist. Seda tuleb lugeda üksnes õhtul enne magamajäämist. Või kui kurvastus, tüdimus peale tuleb."
Tulemus on see, et kirjutan aforismiraamatust tsitaatides. Üsna mage. Igatahes lugesin küll algusest otsani läbi, aga tõesti, peamiselt enne magama jäämist. Erinevalt Cioranist mul uinumisega probleeme pole, sellega seoses suudan voodis aga harva üle poole lehekülje lugeda. Keskmise luuletuse pikkused aforismid kuluvad seetõttu minusugusele padjalektüüriks hästi ära.

Võiks arvata, et kui kirjutaja läbiv idee on "kõige hullem on möödas, sest sa oled juba sündinud", kisub asi misantroopseks mossitamiseks ära. See võib aga vahel oma ebaoriginaalsuses ilgelt tüütu olla. Lugedes ilmnes aga Ciorani pugistama panev (kohati sarkastiline) humoorikus. Raske öelda, kas me just samu asju naljakaks pidasime, aga kes viimasena naerab...
"Tõusta üles, teha hommikutualett ja siis vaadata, mis uut sorti masendust ja õudust see päev ka pakkuda mõtleb.
Terve universumi ja Shakespeare’i annaksin ma kübekese hingerahu eest."
"Mõtlen kõigile neile sõpradele, keda enam pole, ja meel läheb haledaks. Kuigi, mis neist ikka nii väga haletseda, sest kõik probleemid, alates surma omast, on nende jaoks ju lahendatud."
"Olgu suurlinn või külakolgas, kõige toredam vaatepilt on ikka ligimese langus."
"Juba aastaid ilma kohvi, alkoholi, tubakata! Õnneks pole äng kuhugi kadunud ja asendab suurepäraselt ka kõige kangemaid erguteid"
Ciorani aforismid pole neljasõnalised kosmilise üldistusjõuga sententsid, mis küpsuskirjandi teemaks tingimata sobiksid, enamik neist on umbes viiele kuni kümnele reale mahtuvad mõtteterakesed. Üldine segamini isiklikuga. Vahel viitab kellelegi initsiaali kasutades, vahel ütleb paar sõna oma ligimeste või mõne kirjaniku kohta. Mõni tore mõte religiooni kohta (ta oli papipoeg, ketserlik agnostik).
"Selge see, et Jumal oli lahendus ja et teist nii head ei leita enam kunagi." 
"On normaalne, et inimene ei huvitu enam mitte religioonist, vaid religioonidest, sest vaid nii suudab ta taibata, kui mitmekesine võib olla vaimne allakäik."
Eriti toredast järelsõnast, mille on kirjutanud teose tõlkija Tõnu Õnnepalu, loeme, miks on Cioran valinu aforismižanri. Põhjuseid on mitu. Prantsuse keelest rumeenia keelde Mallarméd tõlkides oli Ciorani ühtäkki tabanud arusaamine rumeenia keelde tõlkimise mõttetusest. Milleks tõlkida keelde, mida keegi ei oska? Piisav põhjus jätta rumeenia keeles kirjutamine, mõtlemine ja unenägemine ning end prantsuse keele rüppe heita. Paraku selgus, et see pole sugugi nii lihtne, kuna prantsuse ja rumeenia keele erinevuste tõttu oli uues keeles kirjutamine palju keerulisem. Cioran võrdles prantslaste kirjutamiskunsti maaniat lausa kokakunstimaaniaga. Niisiis uskus ta, et ta on lihtsalt võimetu prantsuse keeles pikki taieseid vorpima. Miks siis mitte kirjutada aforisme, fragmente, kirjanduse lõpp-produkte. Pealegi mugav: ei mingit tõestamist, seletamist, "Aforismi eeliseks on see, et teda ei pea kunagi tõestama. Aforism on nagu kõrvakiil." Võib ajada pada ja kui keegi tuleb seda sulle nina alla hõõruma, juhatad ta järgmisele leheküljele, kus uus aforism eelmise kummutab ja nullib.

Äkki panin selle nüüd kõlama kui komejandi? Ometigi keerleb kõike olematuse ja olemise, sünni ja surma ümber. Soovitaksin vastusündinuile, aga vist mitte nende vanematele, vähemalt mitte nõrganärvilistele.
"Olla süüdi kõigis roimades, välja arvatud isadus."
"Tahaksin olla vaba, jäägitult vaba. Vaba nagu surnult sündinu."  
"Ennast tappa ei tasu, sest igal juhul on selleks juba hilja."  
"Sündides kaotasime sama palju, kui kaotame surres. Kõik."
Mu lugemislaual ootab veidi pikemate mõtetega Ciorani "Lagunemise lühikursus" (elagu EKSA poe soodustoodete letid!), nii et Ciorani toredast elukesest ehk edaspidi, kui lagunemisest kirjutan.
"Ma ei andesta endale sündimist. Just nagu oleksin ma siia maailma sisse lipsates rüvetanud mõnd saladust, reetnud mõne tõepoolest suure tõotuse, teinud raske eksisammu, millel pole nime. Siiski juhtub ka vahel, et mu hinnang pole nii järsk: sündimine näib mulle siis õnnetusena, mille kogemusest ilmajäämine oleks olnud hirmus kurb."
"See, mida kõik, nii kannatlikud kui kannatamatud, algusest peale ootavad, on muidugi surm. Aga taibatakse seda alles siis, kui ta käes on... kui on juba hilja, kui pole enam mahti teda nautida."
"Ei saa elada, kui pole, milleks. Mul pole ja ma elan."

0 kommentaari:

Post a Comment