Johannes Aavik "Keeleuuenduse lõpmatu kurv" (Anu Lambi teatritekst) LR 2006/35

Tegemist on Anu Lambi poolt kokku pandud tekstiga, millel põhines Lavaka 22. lennu lavakava "Keeleuuenduse lõpmatu kurv" No-teatris. 2/3 raamatust on põiming radikaalseima keeleuuendaja Aaviku erinevaist mõtteavaldusist, ülejäänud 1/3 noorte omalooming Aaviku ettepanekuist lähtudes. Kahe osa vahel on loetelu kasutatud kirjandusest. Mul on üsna piinlik tunnistada, et pole seni Aavikult peale juhuslike nopete mitte midagi lugenud. Koolis olen omajagu teda õppinud, aga see pole päris see. Ma ei saanud sissejuhatusest täpselt aru, kuivõrd on Anu Lamp Aaviku tekste toimetanud ja muutnud, aga vähemalt mulle tundub, et mitte eriti. Stiil on igatahes vägagi aavikulik, heites eestlastele ette keelelist ükskõiksust, keeletunde nürinemist ja keele lamestumist ning kutsudes üles eesti keelt uuendades seda kõigist teistest keeltest paremaks looma. Eelkõige rõhutab Aavik, et ei tohi lätlastele alla jääda :) Õhkub kirglikkust ja barrikaadidele kutsumist. Liialdamine on ilmne, aga paljud ta ideed olid (vähemalt mu meelest) vajalikud ja mitmed neist on ka läbi läinud ning täiesti kasutusel. Suurem enamus muidugi ei tea, et "relv" või "veenma" väljamõeldised on, mille kõla Aaviku jaoks nende tähendusega seostus. Seades eesmärgiks 600 uue sõna juurutamise, pidas ta vajalikuks esiteks viis korda suurem hulk välja valida, sest siis on ju suurem tõenäosus, et kinnistuvate sõnade arv 600 kanti jääb (ja "et liig palju läbi ei lähe, selle eest hoolitseb juba meie tõupärane tuimus, loidus ja peenema maitse äraolek meie inimeste enamiku juures"). On kuidas on, igatahes oli rõõmustav lugeda sellist mahlakat ja pulbitsevat keelt, mis on täiesti vaba loidusest ja tuimusest. Kahjuks pole seda lavakava teatris näinud, aga kahtlemata on tegemist väärt tekstiga ja mul on hea meel, et see ka kaante vahelt välja sai. Ainult üks asi jäi arusaamatuks. Lk 48 on juttu agentaalkäände vajadusest, mis märgiks passiivses konstruktsioonis tegijat. Aavik arvab, et selleks võiks kasutada lõuna-eesti murde käändelõppu -n, mis sealkandis küll tegelikult seesütleva käände lõpp on. Kuid

"et lõuna-eesti murre on taunit surema ja unuma, siis kustub ka selle -n lõpu seesytleva tähendus nende ringkondade teadvuses, kus ta seda veel praegu on, ja uus tähendus võib lyhikese harjumuse läbi omaseks saada ning tuleviku eesti kirjakeel on rikastet lõuna-eesti murden"

Pole oluline, et asjalood Aaviku soovide järgi ei läinud, ma ei saa hoopis aru, mis mõttes oli lõuna-eesti murre taunit surema. Taunima tähendab "hukka mõistma, laitma", aga kui murde ununemine ja suremine on taunitud, siis mismoodi murdele omane -n käändelõpp kõnelejate teadvusest kaob? Lõpetuseks tsitaat seoses u-hääliku liig laia levikuga, mille asemel võiks elustada o-hääliku:

"Te, kes te kardate o läbi syndivat energia kado, hoidke pigemini oma kurtmine nende nähtuste jaoks, kus tõesti on tegemist tarbetomi pillamistega, nagu alkoholism, erotism ja kõiksugu muud tervise rikkumised rumalusest, ahnusest, hooletusest; suitsetamine, päevad otsa cafédes konutamine, logelemine, laisklemine, liiakasuvõtmine, lohakas töötegemine, ettevõtlikkuse puudus. Yksi alkoholismis hävineva energiamääraga saaks mitu o-reformi raskuselist keeleuuendust läbi viia."