Kazuo Ishiguro "An Artist of the Floating World"

Alates 100. leheküljest lugesin edasi vaid sellepärast, et mulle üldiselt ei meeldi alustatud raamatuid pooleli jätta. Olen siin kirjutanud juba sama autori teosest "The Remains of the Day", mis mulle igati meeldiva mulje jättis ja heas usus asusingi siis seda "An Artist of the Floating Worldi" lugema. Aga pettusin. Kuid ma ei julge selles otseselt Ishigurot süüdistada, sest kui "The Remains of the Day" jutustas inglise ülemteenrist, siis "An Artist of the Floating Worldi" oli täiesti Jaapani keskne ning võib-olla oli mulle vastumeelne hoopis Jaapani elu-olu kujutamine. Tegevus toimub niisiis II maailmasõja järgses Jaapanis, kus on käsil riigi väärikuse ja kannatada saanud linnade taastamine. Pensionile jäänud kunstnik Masuji Ono vaatab hindavalt tagasi oma karjäärile ning üritab samas mehele panna oma nooremat tütart. Pidevalt kerkivad esile au, uhkuse ja väärikuse küsimused ning nooruses loodud teoste ideoloogia ümbermõtestamine sõjajärgse olukorra valguses. Korduvalt mõtiskleb Ono õpetaja ja õpilase suhte üle - kuivõrd ja millises olukorras on õigustatud õpilase mäss õpetaja tõekspidamiste vastu. Kõik see toimub väga napis, täpses, ökonoomilises, kalgis toonis.
Võib-olla oli teose ebasümpaatsus minu jaoks tingitud võimetusest jaapani kultuurile ja väärtushinnangutele pihta saada, sest valdav individuaalsuse allasurumine ajas mind korduvalt närvi. Teosele ei tohiks nii isiklikult läheneda, aga ma ei suutnud kuidagi end nii distantseerida, et close readingut praktiseerida vms. Samas näiteks Yasunari Kawabata teosed, mida ma lugenud olen, on olnud vormilt lihtsalt nii ilusad, nii esteetilised, et sisu subjektiivne meeldivus või mittemeeldivus on teisejärguline olnud. Sellised vastakad tunded siis. Igatahes on mul hea meel, et see raamat lõpuks läbi sai.