Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

1994. aastal ilmunud "Võitlusvälja laienemine" on prantsuse kirjaniku Michel Houellebecqi esimene romaan. Enne lugema asumist sisukokkuvõtteid sirvides ei tekkinud just üüratuid lootusi teose osas, aga ma lasin end mõjutada mõne aruka inimese arvamusest, kellele see raamat hirmsasti meeldinud on. Õnneks ei pidanud sugugi pettuma ja õigupoolest sai mulle osaks lausa ootusi ületav lugemiselamus. Süžee pole iseenesest midagi šokeerivalt originaalset - umbes 30-aastane itimees, kelle elu on lootusetult luhta läinud, lahkab tänapäevase üksinduse küsimust. Millised ääretud võimalused mitmete teiste autorite ja kulunud nendingute kordamiseks! Aga õnneks ei pea lugeja midagi säärast taluma. Houellebecq kirjutab vaimukalt, teravalt, irooniliselt ja kohati suisa üsna küüniliselt, kuid säilitab alati mingisuguse armsa ja heatahtliku tooni (või vähemalt nii mulle näis). Sagedased on talle iseloomulikud poliitiliselt ebakorrektsed sõnavõtud (nt immigrantide teemal), mis talle korduvalt

Kõik see jutt Ehlvesti loetamatusest ja postmodernistlikkusest, mis peaks tavainimesele käsitamatuks jääma, tekitas minust loomulikult teatavat aukartust ja mõõdukat hirmu ta loomingu ees. Seepärast ei julenud ma esmatutvuseks kohe mõnda ta romaani ette võtta, vaid otsustasin esialgu novellidega piirduda. Nii sattuski kogemata "Krutsiaania" mulle näppu. Ilmunud on see jutukogu 1996. aastal, nii et võib-olla jääb mulle nüüd Ehlvestist vale mulje, sest mine tea, palju ta kümne aastaga muutuda jõudis. Igatahes oli hirm alusetu. Mõnes loos oli tõesti raskusi süžee jälgimisega, sest lõigud olid justkui suvalises järjekorras kokku seatud, kuigi huvitaval kombel see ei seganudki. Osa lugusid olid vormiselt aga täiesti... ee... normaalsed. Ja vahepeal oli ko-hu-ta-valt naljakas! Mis naljakas polnud, oli lihtsalt huvitav. Loodetavasti on Ehlvesti puhul mulle andestatav, et ma ei suuda sõnastada põhjusi, MIKS lugemine nauditav oli. PS 20. leheküljel on järgmised laused: "Soomlast

Vormiliselt küll raamat, on sisuliselt tegemist pigem kataloogiga. Suurema osa väljaandest moodustab läbilõige Mäetamme maalidest, graafikast, installatsioonidest ja fotodest perioodil 1989-2006, lisaks kunstnikupoolsed pikemad kommentaarid ta enda ja ta loominguga aset leidnud muutustele ja sissejuhatus Mäetamme loomingusse Anders Härmilt. Sellegipoolest on lugeda üsna palju, kuna alates ühest 1998. aastal Rootsis toimunud litograafia sümpoosionist on ta loomingus oluline osa olnud ka tekstil - vahel vaid seletusena pildil leiduvatele sümbolitele, vahel aga iseseisvate lühijuttudena. Arvatavasti on see ka põhjus, miks ta on ainus nüüdisaegne eesti kunstnik, kelle tegemistel ma juba suhteliselt kaua olen üritanud silma peal hoida, sest puhtalt kujutav kunst on mulle liiga sageli arusaamatu, mul on vaja sõnu ja teksti. Kuigi mulle on sümpaatne ka ta popkunstlik ja julma huumorit täis pildikeel, mis mingitel perioodidel on järginud ka nn Subjektiivse Formalismi reegleid, mis välistavad i

Väidetavalt tuntud koduajaloo populariseerija, ajaloolane Robert Nerman ja arhitektuuri- ja kunstikriitik Karin Paulus on hakkama saanud praktilis-huvitava käsiraamatuga, mis laseb igaühel endast giidi koolitada. Nagu ma sissejuhatavast osast aru sain, kujutab see raamat endast esimest osa sarjast, mis peaks tutvustama ka muid linnaosi. Harides lugejat nii arhitektuurilises kui ajaloolises plaanis, pole tegemist tüütult kuiva lugemismaterjaliga, vaid sekka on poetatud ka põnevaid fakte, mis pärast lugemist nii mõnelegi barakile teise pilguga vaatama panevad. Raamat on jaotatud neljaks osaks, mis käsitlevad vastavalt Kalamaja, Kopli, Paljassaare ja Pelgulinna elu-olu ning millest igaüks on varustatud ka vastava piirkonna kaardiga, kuhu jutuks tulevad objektid numbritega peale märgitud on. Lisaks palju ilusaid värvilisi pilte, osa neist suisa kahe lehekülje suurused. Lõpus on ka indeks. Sisule mul erilisi etteheiteid pole, kuigi veidi küsitav on linnaosavanema Vilja Savisaare lehe

Griškovets on 1967. aastal sündinud vene lavatäht ja kirjanik, kellele osaks saanud menu on suisa fenomenaalne. Ta on avaldanud tunduvalt rohkem kirjutisi, kui need kaks näidendit (mononäidend "Kuidas ma koera sõin" ja lavateos kahele "Vene rännumehe ülestähendused"), mis LR-i vahendusel eesti keeles nüüd ilmunud on, kuid tema edu põhjuste mõistmiseks piisab täiesti neist kahestki. Nagu eestikeelse väljaande järelsõna autor Irina Belobrovtsevagi nendib, põhineb ta populaarsus arvatavasti äratundmisrõõmul, keelekasutusel ja omapärasel elutõlgendamisel, mis lugejat kuidagi puudutamata ei saa jätta. Lugejatele pakutava "äratundmisrõõmuga" seostub mul esimesena midagi pseudofilosoofilist à la Coelho (mida ma tegelikult ise lugenud pole) või tättendid ja sellisel äratundmisrõõmul on kuidagi halb maik man. Aga Griškovetsi tekstides on äratundmisrõõmu pakkuv midagi hoopis muud - sellised pisidetailid argielust ja lapsepõlvest, mis ei pretendeeri teab mis sügavale

Tegemist on india päritolu autori Arundhati Roy siiani ainsa romaaniga, mis 1997. aastal sai Bookeri auhinna ja mis paistab olevat kindlustanud endale üpris suure austajaskonna. Teos on autobiograafiliste sugemetega ja tuntavalt poliitiline, kuigi põhirõhk on siiski küsimusel, keda ja kuidas armastada tohib. Tegevuspaigaks on Kerala-nimeline piirkond Indias ja protagonistideks kaksikud õde-venda Rahel ja Estha ning nende lähemad sugulased. Sündmused ei järgne üksteisele kronoloogiliselt, osa seiku ja mõtteid kordub pidevalt, moodustades ühtse terviku alles viimastel lehekülgedel. Pool tegevusest leiab aset 1969. aastal, kui kaksikud on 7-aastased ja ülejäänud pool, kui nad pärast aastaid lahus olemist 31-aastastena kohtuvad. Samas ei sega see kuidagi lugemist ja süžee kulg on üsna arusaadav. Kogu tundeelu ja sündmustik on otseselt või kaudselt seotud kahe isikuga - üks neist on Sophie Mol, Inglismaalt külla saabunud kaksikute nõbu, kes õnnetult hukka saab, teine aga Velutha, Väikeste A

2/3 raamatust moodustab bibliograafia - Loomingu Raamatukogus viiekümne aasta jooksul ilmunud 1344 teost alfabeetilises ja kronoloogilises järjekorras, lisaks veel vastavalt tõlkijatele. Ülejäänud 1/3 moodustavad kolm artiklit, mille autoriteks on pikaajaline LR-i toimetaja Lembe Hiedel, "Loomingu" ja ""Loomingu" Raamatukogu" ühendatud toimetuse peatoimetaja asetäitja aastatel 1973-1983 Jüri Ojamaa ning praegusesse LR-i toimetuse kolleegiumisse kuuluv Toomas Haug. Pikim ja minu meelest huvitavaim artikkel pärineb Lembe Hiedelilt, kes paistab üks ütlemata terav naisterahvas olevat. Juttu on peamiselt tsensoritest ja sellest, kuidas toona piiripealseid tekste trükki sai nihverdatud. Väga põnev lugemine :) Näiteks, kas teadsite, et 1971. aastal ilmunud "Närvitrükist" jäeti välja järgmised Juhan Viidingu värsiread: Must on sinu mullapinda, kallis Eesti kodumaa, mille alla eesti pojad ühiselt võiks koonduda! Asendama pandi neid ridu aga üks tuntu