Ian McEwan "Enduring Love"

Peaaegu kummaline, et siiani pole ükski Ian McEwani teos siin kajastamist leidnud."Enduring Love" oli vist küll alles teine raamat, mida mina temalt lugesin, kuid ta tööviljakust ja populaarsust arvestades võiksin eeldada, et olen temaga lähemalt kokku puutunud. Aga ei ole ja ausalt öeldes väga ei kurvasta.

Raamatu tagakaanele trükitud nopped arvustustest püüdsid potentsiaalset lugejat veenda teose üleloomulikult köitvas avapeatükis. Nonoh, mõtlesin ma, ja hakkasingi lugema. Esimene peatükk osutus aga minu meelest päris keskpäraseks. Oleks võinud poole peale järjehoidja panna ja rahulikult magama minna, ilma et uudishimu närima oleks hakanud.

47-aastane Joe Rose naudib piknikku oma kauni naise Clarissaga, kellest ta on pidanud lahus olema suisa kuus nädalat. Nende seitsmeaastase kooselu jooksul pole nad nii pikka üksteisest eemalolekut taluma pidanud. Joe on edukas populaarteaduslike artiklite ja raamatute autor, kes oma nõrkushetkil kurvastab pooleli jäänud tõsiteadlase karjäärist. Clarissa on romantismiajastu luule huviline ning töötab ülikoolis. Kõik on väga kaunis, kuni sulni piknikuaura õhub kuumaõhupalli õnnetus. Õhupall pääses lahti kinnitusotstest ja selle korvi jäänud väike Harry on vaikselt õhku tõusmas. Pealt nägevad mehed tõttavad appi, poiss päästetakse, kuid üks mees, John Logan, hukkub päästeoperatsiooni käigus.

Logani surnukeha juurde tõtanud Joe kohtab seal kogemata järjekordset juhuslikku pealtnägijat Jed Parryt, kellega nende pilgud kohtuvad. Jed pole aga mingi tavaline 28-aastane üksik noormees, ta on lisaks veel usufanatt, kes tahaks Joega koos palvetada, ning nagu sellest vähe oleks, põeb ta ka de Clerambault' sündroomi. Selle haiguse käes kannatajad usuvad, et nende objekt armastab neid. Kõike, mis objekti käitumises sellele vastu võib rääkida, tõlgendab haige kui jälgede segamist ja julma armumängu. Alustuseks Jed vaid helistas Joele, kuid see oli vaid süütu algus kõigile ebameeldivustele, mida Jed lõpuks põhjustas. Asjasse segatakse õnnetusel hukkunud mehe potentsiaalne armuke, endistest hipidest relvaärikad, mõrvakatse, noaga vehkimine ja loomulikult ei jää kõigest puutumata ka Joe ja Clarissa idülliline suhe, kuna Clarissal on alust kahtlustada oma meest liialdamisest ja Jedi ohu ülehindamises.

Kuigi esimesed paarkümmend lehekülge polnud pooltki nii lugema naelutavad, kui tagakaane hüüdlaused lubasid, läks pärastpoole lugu põnevamaks. Kohati ma täitsa imetlesin kirjaniku fantaasialendu, jutustamisoskust ja jätkasin lugemist ka siis, kui oleks ammu pidanud asuma mõne kohustusliku ja kasuliku asja tegemise juurde. Aga minu jaoks polnud see midagi geniaalset, romaanikunsti alustalasid raputavat või midagi muud nii revolutsioonilist. Ju ta ei pidanudki seda olema, kuid... Igatahes mõneks ajaks olen Ian McEwani doosi kätte saanud, võib-olla kunagi tuleb taas isu.