Peeter Sauter "Vere jooks"

Seksi, äksi, verd ja pisaraid? Aga palun! See 2006 aastal ilmunud Peeter Sauteri jutukogumik pakub neid kõike. Põhimõtteliselt. Lugeja kohtub joomaste ja deliiriumis kunstnikega, kes jahivad insipratsiooni elust enesest, pereisaga, kes nuga käes mööda linna amokki jookseb, tüdinud kontoritöötajaga, kes pühadeaegu üritab normaalsust säilitada, sisekujundajaga, kes saab saatusliku tööotsa, maffiamehega, kes otsib saatusekaaslast jne. 

Lugesin alles hiljuti Nigovi "Harjutusi", Ehlvesti "Palverännakut" ning Vanapa "Riiuleid" ja kõigi nende nelja teose põhjal tundub eesti mees küll väga depressiivne loom olevat. Mõni ime, et enesetappude arv nende seas nii kõrge on. Samas Sauteri tegelased on teiste eelmainitud teoste kangelastega võrreldes aktiivsemalt/destruktiivsemalt depressiivsed. Enese hinges sonkimise ja elu üle mõistatamise asemel lähevad nad pigem kaasa sellega, mis ette satub, justkui üritades end kõige absurdsematel sündmustel ellu äratada, reaalsusesse tuua. Mõtlemata. Mõistatamata. Üritamata aru saada. Oma instinktidele toetudes. Päris ürgne või mis? Ennast justkui otsitakse, kuid ei otsita ka, sest kurat teab, mis otsides leida võib. Ja kui leitaksegi üles - mis siis juhtub? Mis edasi saab? 

Võibolla need Sauteri tegelased ei olegi agreessiivsemad kui "Harjutuste" mees ja see Ehlvesti palverändur. Nad on pigem justkui leplikumad oma mõttetuse suhtes ja otsivad vastavat elust? 

Mingitel segastel ja alateadvusest pinnale kerkinud põhjustel tekkis mul "Vere jooksu" lugedes kange tahtmine Sauteri kirjutamismaneeri ja teemakäsitlust Palahniuki omadega võrrelda. Ma täpselt ei oska näpuga näidata ja öelda, et näe, siin kirjutavad nad sama moodi ja siin mõtlevad nad sama asja, aga kuskil on miskit, mis neid minu jaoks omavahel ühendab. Võibolla on see mingitest sotsiaalsetest kohustustest ja ettekirjutustest lahti rebimine - kõigepealt põhja ja siis reaalsusesse värk. Või see tegelaste mõningane apaatsus ja sotsiaalne ükskõiksus. Ma ei tea. Mine võta kinni. Äkki see kohati kuiv (üldse mitte halvas mõttes) ja äärmiselt sarkastiline huumorisoon? Inimlik ükskõiksus? No ma ei tea. Üritan sellest mõttest lahti saada, sest vaevalt, et mõni autor tahab, et teda teise autoriga võrreldaks? Igal ühel on ikka oma nägu ja tegu. Vähemalt võiks olla. See on teine teema juba. 

Igatahes, siin üks kontekstist välja rebitud lõik jutust "Jõulud". Tegelikult vahet ei ole, sest see lõik ei paista oma kontekstist tegelikult hoolivatki, selle pärast ma ta valisingi:

Võõrandumine asjade läbi ja võõrandumine mõtete läbi on sarnased. Asjad ja mõtted mõjuvad või tegutsevad sarnaselt. Aga võõrandumine millest? Ei tea. Iseendast? Ei tea. Ei tunne teda. Tegelikkusest? Ei tea. Ei tunne seda. Pole seal käinud. Sõna "tegelikkus", mis tekitab tunde, et on olemas tegelikkus, ja siis tekitab tunde, et sa võõrandud tegelikkusest. Iseendaga sama lugu. Illusioon, mis ei varja, et ta on illusioon ja mille jälgimine ängistab, sest teda pole olemas ja kätte teda ei saa. Ei aita see, et tead, et ei saa. Kas surm on lahendus? Mingisugune. Mis lahendusi veel on? Ei mäleta. .... Seisin poes ja vaatasin asju ja püüdsin tahta midagi osta. Ei tahtnud Vaatasin riiuleid. Palju asju riiulitel. Mõttetud nagu mina. Miks peaks kaks mõttetut asja kokku panema, minu ja mõned asjad. Mis see muudab? Ei midagi. Mõttetute asjade koha muutmine ei anna asjadele mõtet.

Päris nauditav. Ma kusjuures polnud enne selle raamatu lugemist Sauteri eksistentsist teadlikki. Nüüd olen targem. Polegi nii õudne see eesti kirjandus. Kusjuures ta on Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali ilukirjandusliku proosa aastaauhinna nominent 2008. aastal ilmunud "Beibi bluu" eest. Ja "Vere jooksu" ilmumise kanti jäänud intervjuud Sauteriga saate lugeda siit.