Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Arvatavasti on pea iga keeleõppija pidanud kokku puutuma igavate fiktsionaalsete perekondadega, kelle tegemisi keeleõpikud kajastavad. Mis saksa keelt puudutab, siis sellega on nüüd (tegelikult juba alates 2009. aastast) schluss! Florian Lamp ja Heldrich Johannes on õppurite rõõmuks kirjutanud satiirilise saksa keele õpiku, mille peategelasteks perekonna Schmidt liikmed. Pereema töötab vorstiputkas, pereisa vedeleb peamiselt teleka ees ja sõimab immigrante, voodisse tegev perepoeg unistab gangstaräppariks saamisest ("Wenn es nicht hart ist, ist es nicht mein Prozess, yo!") ja peretütar tahaks modelliks saada (lootusetu üritus). Päris adekvaatset pilti elust Saksamaal siit õpikust just ei saa, aga ega tavalised õpikudki täit tõde räägi. Küll aga on õpik kasulik slängi- ja argikeele ning roppuste allikana. (Üritasin päris järjekindlalt uusi sõnu õppida, aga praegu, pool aastat peale viimast õppesessiooni, meenub ainsa sõnana schwul.) Näiteks kellaaegade peatükk algab ütlusega…

"Võrdsus, see vooruseks ülendatud destillaat kadeduse ja kaastunde kokteilist." (lk 216)
Kunnuse lugemine küttis mind nii üles, et Janika pidas mind peaaegu armunuks (eksides rängalt). Tegelikult olin lihtsalt rahul, et üle pika aja miski tekst ka lugemismõnu pakkus. Kuigi see ei ole vist ikkagi kogu tõde, sest mulle on meeltmööda kogu kupatus, mis Kunnuse kuvandiga kaasas käib - intelligent, aga mitte vedel lödinäpp, sotsiaalselt tundlik, aga mitte möku-vasakpoolne, kirjanduskriitik, aga keemikuteadmistega. Värskendav ja mõttetegevust virgutav!

Artiklid on laias laastus kas ühiskondlikke või kirjanduslikke teemasid puudutavad. Teise liigituse järgi olid artiklid kas mind huvitavad või puudutasid teoseid, mille kohta mul puudub arvamus, sest ma pole neid lugenud (näiteks peatükid Birk Rohelennu ja Mikk Pärnitsa teostest). Vaatad sa aga ühtpidi või teistpidi, igatahes on kirjutised kantud autori ratsionaalsus- ja kirjanduslembelisusest. Pole siin mingit hella tundlemist või i…

Materdada "Fifty Shades of Grey'd" on sama mõttetu kui süüdistada Justin Bieberit vaimuvaeguses või puudulikus sõnaseadmisoskuses. Kumbki ei pretendeeri ju ometi millelegi tõsiselt võetavale (või olen ma millestki valesti aru saanud?). Ainult vaimust vaene asub "Twilighti" sadomaso võtmes kirjutatud fan fictionitlugema samade ootustega, mida ta esitab Sebaldile või Tolstoile. Kuigi tuleb tõdeda, et "Fifty Shades of Grey" on lugemiselamusena tõesti parasjagu piinarikas ka halvimaks valmistunule (lugesin inglise keeles, vaevalt siin tõlge eesti keelde midagi päästis). Alates mingist hetkest näib autor olevat kasutanud kleebi-lõika tehnikat, muutes vaid peategelaste vallatlemise aegruumi, üldine stsenaarium ja kasutatud kõnekujundid on kogu aeg samad. Naljakas, et üks fantaasia, mida (veidi matsakas) autor kirjutades välja elas, seisnes selles, et mees käskis naisel enne vallatlemist alati korralikult kõht täis süüa. Mõistan täiesti, ka minu unistuste m…