Kohustuslikult Vabatahtlik Kirjandus

Raske on kirjutada raamatust, mille kohta olen nii palju haipi ja head lugenud-kuulnud, kuid mis mind ennast võrdlemisi ükskõikseks jättis. Kuna ma nagunii viimasel ajal siin blogis peamiselt undan ja virisen, tahaks lõpuks kiita ja õhata, aga ju ma loen siis valesid raamatud. Kuid naaskem piraajade juurde.
"Poiss, kes ujus koos piraajadega" on nagu imemuinasjutu õpikunäide. Sugulaste juures elav orbpoiss Stan lahkub kodunt, kuna pärast kalatehase kinnipanemist kaotas ta onu mõistuse ja tegi nende kodust konservitehase. Parasjagu on linnas tivoli, millega Stan ühineb ja edasi seikleb. Tuleb ette hirme, kahtlusi, eneseületamist, sõprust, omajagu ebatavalisust ja üleloomulikkust jne. Mis lõpus juhtub, on ette teada ka kõige väiksematel lugejatel, sest raamatu pealkiri ütleb selle kenasti ära – Stan ületab hirmud ja... ujub piraajadega! (Mis ajast on hea mõte lasteraamatu lõpp pealkirjas ära öelda?)
Sisu jättis mind vist ka sellepärast külmaks, et olen viimase paari kuu jooksu…

On aegu ja kohti, kus ja millal see raamat oleks täiesti omal kohal. Selle aegruumi all pean peamiselt silmas jõulueelset raamatupoodi Eestis ja oh imet, vahetult enne 2010. aasta jõule see teos ilmuski. Leian, et parem, kui see teos ei oleks ilmunud. Selgitan lähemalt. Nimelt meelitas Urmas Ott kunagi Viivi Luike oma jutusaatesse. Viivi punnis aga vastu, kuni 2008. aastal saadi kokkuleppele: kirjanik tuleb saatesse, kui valmib uue teose käsikiri. Ott olevat pannud kirjastajale südamele "see asi ära korraldada", kui aeg küps on. Kui kirjanik "Varjuteatri" käsikirja valmis sai, polnud aga enam Otti ega saadet, kuhu minna.
Kirjastaja ei lasknud asjal niisama jääda ning korraldas vestluse ära. Oti asemel vestles Viivi Luigega Hedi Rosma (s 1983), kultuuriteooria magister ja muidu tark inimene, ning tulemus valati raamatusse ja paisati lettidele. Mul on kahju, et Viivi Luik ei jõudnud Urmas Oti saatesse. Usun, et oleksin saadet huviga vaadanud ja kõik oleks kena ja to…