Eva Koff "Keerutädi" (illustreerinud Marja-Liisa Plats)

Eva Koffi kirjutatud ja Marja-Liisa Platsi illustreeritud "Keerutädi" on eelkooliealistele mõeldud raamat, mis võitis 2011. aastal "Pikupõlveraamatu"-nimelise lasteraamatute käsikirjade konkursi.

"Keerutädi" peategelane on minu tähelepanekute põhjal kirjanduses täiesti alaesindatud tüüp, keda ometi igapäevaselt kümneid kordi kohtame - see on tädi halli bareti ja aastaringselt pruuni mantliga. Keerutädil on ka ruuduline kott, millega ta poes herne- ja lumepallisupi tarvis produkte ostmas käib. Elab ta, muide, Pelgulinnas Härjapea tänavas roosas majas. Keerutädist teeb Keerutädi ta kummaline komme aeg-ajalt peatuda ja kohapeal paar ringi teha. Suured inimesed ja suured lapsed peavad teda muidugi imelikuks, sest kamoon, kesse keerutab end niimoodi imelikult ja aastaringi sama mantliga käib!? Väikestele lastele aga Keerutädi meeldib, sest nemad oskavad märgata, et iga kord pärast keerutust muutub maailm natuke paremaks. Näiteks sajab lumi maha. Või läheb keset tänavat lomp nii suureks, et autod ei tohi sinna enam sõita, aga lapsed võivad sulistada küll.

"Ja tead, mis oli eriti suur vedamine? Vesi ulatus kõikidel lastel täpselt kummiku servani! Mitte üks piisk ei loksunud üle serva kummiku sisse ja mitte üks villane sokk ei saanud märjaks."

Või ilmub keset hoovi ühtäkki üks poripada.

"Keset majahoovi oli äkki suur-suur pada, üleni pori täis. See oli selline hästi mõnus pehme pori, nagu on alati poriloigu põhjas. See on kõige parem pori üldse. Kõigil väikestel lastel oli äkki parajalt suur puukulp käes ja nad hakkasid poriputru keetma."

Kuigi raamat on ainult paarkümmend lehekülge paks, leidsin sealt ka mitu toredat episoodilist tegelast - ilma sabata kassi, vastasmaja onu Aini, maasturiga onu Mareki ning kurja tädi Virge ja kurja tädi Silvi.

Seekord meeldisid mulle illustratsioonid vist isegi rohkem kui tekst. Üldse, mis sisusse puutub, siis vahepeal tundus natuke imelik, et tädile selline supervõime oli antud, aga ju ma olen siis nagu need täiskasvanud, kes ta trikke tähele ei pannud. Tekst meenutas kohati kiiresti jutustava lapse vada: "Ja siis ... ja siis... ja siis..." jne. See ei häirinud, aga torkas silma. Aga pildid, no need olid tõesti toredad. Marja-Liisa Plats on illustreerinud ka Mika Keräse raamatuid, mida minagi lugenud olen, kuid nende puhul ei pannud ma pilte eriti tähelegi. Kuid eks kooliealiste juturaamatus ongi pildi ja teksti suhe juba teistsugune kui eelkooliealise omas, mida laps ise ehk ei loegi (rääkimata sellest, et Keräse raamatus olid pildid vist mustvalged). "Keerutädi" raamatus on aga võimatu pilte mitte tähele panna, need annavad lihtsalt loole nii palju juurde. Näiteks on kunstnik väga kenasti kujutanud Pelgulinnale omast puitarhitektuuri. Kuidagi selline mõnus linnas olemise tunne tuli lugedes-vaadates peale, olgugi et mul Pelgulinnaga isiklik suhe puudub (kuid ma arvan, et Keerutädi võiks sama hästi ka näiteks Uues Maailmas või Karlovas ringi tuterdada). Vaadake kindlasti Marja-Liisa Platsi kodulehelt paari illustratsiooni, ma ei tahtnud siia panna, tundus kuidagi varastamise moodi.

Kõige selle toreduse taustal pean mainima, et raamatu kaas on sisu suhtes kuidagi ebaõiglane. Need keerdus mummud tuletavad meelde Viktor Vasarely op-arti, millel aga kaante vahel olevate illustratsioonidega küll midagi ühist ei ole. Minu arvates võinuks kaas kuidagi sõbralikum olla.

Raamatus oli üks üle kahe lehekülje ulatuv pilt poest, kus olid naljakad hinnasildid, näiteks "Vajalik asi 3.45", "Kirves 60.99", "Halb sai 1.19" ja "Väikesed naljakad kaerahelbed 0.99". Ei tea, kas need mõtles välja kunstnik või kirjanik?